10 oktoober 2010

noniinoniinonii

ilmselgelt ma väga sõnapidaja-mees pole, sest paarist lubatud päevast, pärast mille möödumist lubasin oktoobrikuu põnevaimatest sündmustest pikemalt kirjutada, on välgukiirusel saanud paar nädalat.

aga kuna kus (aah, kui hea on kolm sidesõna KÕRVUTI lause ALGUSESSE kirjutada, sest ma lihtsalt võin seda teha, sest.. nii lahe olengi võimidagitaolist) viga näed laita, seal tule ja aita, siis... here goes nothing...

1. oktoobril pidasime minu sünnipäeva-/meie soolaleivapidu meie maja teisel korrusel asuvas common roomis - ühiselt kasutatav ja ülalpeetav pind, mille võid varasemalt bronnida ning kus saab erinevaid üritusi-asju pidada. põmst lihtsalt koht, kus on rohkem ruumi. mõeldud-korraldatud ning peole eelneval õhtul varustasime end piisava koguse õlle ning snäkkidega. järgmisel päeval, pool tundi enne tegelikku peo algust lükkasime oma party-cart'i sinna ruumi ning järgnesime ise sellele 30 mintsa hiljem. ukse avades viskas Bashir (väga tuus keenia päritolu taanlane, kes teeb veel tuusamat bändi. tsekitauthiir: http://www.myspace.com/b.billow) nalja, et haha, vot kui naljakas oleks, kui seda käru enam poleks. naeru saatel astusime sisse ning ei pööranud sellele enam tähelepanu. ja kuskil 15 sekki hiljem tuli kelleltki küsimus: "guys... where is the shopping-cart?" ning siis läks lahti paanika.

peovagun, mis kaduma läks. minus the läpakas eksole.

aja möödudes suutsime oma detektiivivõimete abil välja selgitada, kes meie majas siis too apparently mitte-nii-nutikas vargapoiss on. lugu nii, et pärast mõningatele ustele koputamist saime paar vihjet, millised nood pätid välja võisid näha, ning jõudsime ka õige ukse taha. kinnitust, et see just oligi õige uks, saime ka sellest, et tollest peoruumist võis tulede kustutamisel näha vabalt kahtlusaluste korterisse (kuna meil siiski on igal pool maast laeni aknad eksole). ja no ütleme nii, et õllekast akna all, toas ringikäivad chipsikausid ning ust avanud halbade näitlemisoskustega hirmunud tsikk, kelle rinnuspekslevat südant võis tõesõna lausa kuulda, oli piisav tõestus, et otse tollelt seltskonnalt küsida: "ou, kas te varastasite me peo?"


asi lõppes nii, et käisime nende ukse taga oma kuus-seitse korda õigust taga nõudmas ning pätid tagastasid tükk tüki haaval meie vara. jah, just, tükk tüki haaval, sest nad tõid meile kuskil viis õllepudelit ning paki chipse ja küsisid siis: "kas see on kõik?" sarkastilisest vastusest: "jah, me ei mäleta, et meil oli tegelikult kaks kasti õlut, kolm pakki chipse, karastusjooke ning veel palju nipet-näpet,"  nad kahjuks aru ei saanud ning noh.. edasi kulges vestlus vaid lihtlausetes ja ilma sarkasmita.

muidu üldiselt hirmutasime neid ka politseisse helistamisega ning meenutamisega, et seal peoruumis on ka kaamera, mille salvestustele pääseme kergesti ligi. ja hiljem, üritades neile selgitada, et nende tegu on seadusevastane, kuna see on võõra vara omandamine ilma omaniku teadmata ning selle nimetus on lihtsas keeles vargus, tuli meile vastuseks: "chillääääxxzz and take it easy" põmst.

tore oli see, et me pidu sai selle intsidendi läbi endale temaatika. samuti oli garanteeritud põnevus, adrenaliin ning igipõline jutuaine, mille juurde sai alati tagasi tuldud. ühesõnaga üritus oli greit saksess ja inimesed ikkagi lõpuks rõõmsad ja õnnelikud.

õnnelikud kõlalised
k.

04 oktoober 2010

esimest korda

pidin täna mäest alla sõites väntama, sest muidu oleks seisma jäänud. törts tuuline oli.

a vahepeal pidasin soolaleiba/sünnipäeva ka, aga see on liiga pikk jutt, et praegu seda siia kirja panna. mul selg valutab ja esimese assignment'i tähtaeg läheneb.

ma parem panen pilte, sest mõned kurtsid, et juttu liiga palju ja teksti liiga vähe - keskendumisvõime pidavat ära kaduma niiviisi.

enihuu,

soolaka jaoks küpsetasime asju

kingiks saime värskeid maitsetaimi

viinamarjakilo oli odav 
pühapäeval panime asjad seina ja lambi lakke
(ühe laua panime ka kokku, seda ei pildistanud)

vaade koduaknast on endiselt ilus

ka õhtul

jeap


k.

29 september 2010

saatsin täna perele e-maili:
tegelt mõtsin, et kas te ikka elus olete? pole tükk aega kuulnud kelleltki midagi. minu sünnipäev on ilusti möödas. kingid tegin lahti, kõige väiksem oli kasti jäänud ja selle avastasin paar päeva hiljem, kui kasti tühjendasin. aitäh. väga toredad on. väga väga äge oli kinke saada. õnnejunn olin. kindaid aint ei julge kasutada, liiga ilusad on. jätsin need ilusamateks päevadeks ja täna ostsin igapäevased kindad ka endale. külmaks on siin läinud. või noh, sügis on käes, õhust on tunda. rattaga sõidan ka iga päev. mõnus on. vihma õnneks praegu ei saja nii palju - ilmad on ilusad. (sülitan kolm korda üle õla) 

a nagu mis värk on, et keegi minuga ei suhtle? eile passisin pool päeva adiumis away peal ja kedagi ei kottinud. vihkate mind vä?


siiralt teie,

tähelepanuvajaduses K.
meil on mu toanaabriga täpselt samasugused hambaharjad. ta ostis selle Nepalist, ma Eestist.

26 september 2010

KÕIK,

                    kes mu blogi loevad ja seda ei kommenteeri, on jobud.


siiralt teie,

k.

25 september 2010

käes on...

PILDIAEG!!!


tavapäraselt joon kohvi tegelt

köök on meil ilus ja korras
(lisaks on meil 16 köögirätikut. võrdluseks: mul endal oli tänaseni 2 käterätikut)

ikeas käisime ja toole ostsime


kinke avasin ka. ja Kati kinki pildistasin ka.
aitäh sulle, Kati, väike tüdruk mu sees sai kõrvarõngaste läbi palju õnnelikumaks. :)

öine vaade koduaknast

päeval on ka ilus

jah

Kadri sünnipäevakooki tegime. tegelt pigem tegi Caroline ja Kadri lakkus lusikaid
kook tuli ilus
maja maha ei põletanud

küünlad puhusin kõik korraga ära - võit


ja no ikka väga head on need taanlaste koogitraditsioonid

ja päris kaunis sünnipäevataevas on ka

pärast olime õnnelikud


nüüd teeme Chili con Carne' ja joome veini
topeltvõit


k.

ja muidu stalkeritele

-------
+4550302155
-----------

24 september 2010

fännikirjadele

--------------
Kadri Vilgats
Maglehøjen 10, Lejl. 1002
4000 Roskilde
Taani
-----------------------

23 september 2010

bää

istun praegu enda kodu põrandal, kuulan kõlaritest tulevat mussi ning naudin täis kõhtu ja mõtlen, et peaks magama minema.

--
tallinnast tulek ei olnud nii vahva kui oleks võinud arvata. lisaks kohvrikaalupingele, huvitavatele öistele kõnedele ja vähestele magatud tundidele, mistõttu ei tahtnud paljud tahked osakesed minu kõhtu täita, lagunes 23-kilone tuttuus (eelnevalt lennujaamatöötajate poolt lõhutud ja äsjaasendatud) kohver teel kodust autosse ära. sain ühe pakkimise tallinna lennujaamas veel teha. ja voila - maagiliselt sai 23st kilost 19. mahajäätud asjade arv: palju. ülejäänud aeg oli tore - riias lugesin kaasapandud kirjakesi ja üritasin süüa. kõht ütles endiselt: "EVERYBODY OUT!" siis enam ei tahtnud süüa.

esimesed päevad elasin slangerupis. väikeses linnas 30 kiltsa roskildest. halb koht elamiseks, kui kool on teises linnas ja transport kallis. tahtsin ülikoolilinna enda kohta või mõne sõbra sohva leida. mõeldud - tehtud! pidin tegelikult ühe magistriõppe düüdi elamise pooleks aastaks saama, aga too lasi mind üle. ei olnud nii tore. õnneks on ülejäänud taanlased piisavalt sõbralikud ja toredad, et ma tervet rahvust nende ülelaskjate arvelt arvustama ei hakka. aga väga imestasin ikka, kui sõbralikud võivad ühed inimesed ikka olla. võib-olla on asi ka minu rahvusvahelistes õpetes (meelitab ligi tolerantsemaid ja avameelsemaid noori võimidaiganeseksole), kuid siiski. juba esimesel päeval, küsides suvakatelt, kes osutusid hiljem mu kursakaaslateks (aka majakaaslasteks), kus ülikool asub, asudes ise inimhordide keskel, kes kõik ühe mehena suundusid 100m eemal asuva hoone poole, tundsin, et jeaaaaaaa, sõbralikkus fo laif noh.

27. august oli see päev, kus esimest korda kooli läksin. tegemist oli sissejuhatava kahe nädalaga, millest ma olin ühe umbes juba üle lasknud. aga ei se mitän eksole - ees seisis laupäeval algav Rustrip aka sõida enda kursaga isoleeritud Western Camp'i ning osale workshopidel, lõbutse, söö ja joo, naera piss püksi öistel seiklusmängudel, mähi end voodilinasse  toogasse, et kõigiga koos kreeka jumalaid mängida, ning maga väikestes hütikestes ning valmista õhtusööki u 150-le inimesele viis tundi varem tutvutud seltsimeestega, sest nii saab sõpru (ja ka tulevasi korterikaaslasi)!

reisilt tagasitulles tutvustati meid lõpuks päris koolieluga - projektigruppide moodustamine, uurimustööde teemade/probleemide leidmine/formuleerimine, lähenemismeetodite arutamine jne. see oli ka see aeg, kus ma veel arvestasin, et saan tolle düüdi elamise endale pooleks aastaks, seega julgesin ühelt äsjaomandatud sõbralt paariks ööks sohvat magamiseks laenata. paarist ööst sai ülelaskja tõttu kaks nädalat, aga ma ei kurda - elasin ülikooli kõrval, kõndisin loengusse 3,5 minutit. hiljaks ei jäänud kordagi. võit.

ülikool on tore. veidike aukartustäratav, kuid senini tore. ideeliselt funksib see nii, et meil on kuskil 5-10 tunni ulatuses loenguid igal nädalal ning ülejäänud 30-35 tundi täidame ise grupitööde/-ülesannetega. ehk siis põhirõhk siin on grupitööl. seda sellepärast, et kui RUC asutati, moodustati see veidi mässumeelsemate tudengite eestvedamisel, kes olid tüdinenud klassikalisest lähenemisest õppemeetodite valikus. seega on siin ülikoolis õpilastel endal rohkem sõna, mida ja kuidas õppida - see avaldub suuremalt jaolt projektitöö näol. ehk siis igas semestris moodustatakse 5-6-liikmelised grupid, kellega koos kirjutatakse teadustöö. asi peab olema väga spetsiifiline ja uuendusmeelne, sest vana asja ümber kirjutata pole mõtet, või nähemalt nii meile öeldi. iga grupp saab ka endale juhendaja, kes annab nõu, kuidas, mida ja miks kirjutada. enda juhendajaga kohtun esmaspäeval kõigepealt. 20. detsember on töö esitamise tähtaeg, suuline eksam on jaanuaris ning uus semester algab veebruaris. see tähendab seda, et jõulud veedan eestis söögiorgias ning siis tulen stressan selle eksamitel maha jälle. taas võit. aa, ja ja veits hirmus on see, et kuigi loenguid on vähe, oodatakse meilt sellesama projektitöö ja muude isesesvate tööde ja uurimiste näol päris palju. lisaks on veel eraldi õppegrupid loengusiseste ülesannete/presentatsioonide täitmiseks ning niisama individuaalsed esseed ajaviiteks (nt 48-tunni essee - teema saad hommikul ning u 5-6 lk teksti produtseerimiseks on aega 48 tundi. see on siis millalgi novembris vist)

muidu muust elust nii palju, et sain enda korteri. jagan 49. ruutmeetrit ühe toreda taani tüdrukuga enda kursalt. kodu asub koolist 6 kiltsa kaugusel ja linna keskusest kuskil 1,5 kiltsa kaugusel.  odavad poed asuvad 100 ja 200m kaugusel. ehk siis kõik on väikese muretu rattasõidutee kaugusel. JEE. (jee on sellepärast suur, et mul on päriselt ratas ka, millega neid sõite sooritada). aa, korter asub muide 11-l korrusel, vaatega keskaegsele linnale ning ookeanile. postitaks paar pilti ka, aga ma olen liiga laisk, et neid arvutisse tõmmata.


aga tavaika-jamaika, uni tuleb uksest sisse ja hommikune äratus on varajane. tsatsa.

k.

ps. aa, meil oli eile hommikul siin tuletõrjealarm. haha, veidi võigas oli ikka. see heli iseenesest, mitte alarm üldiselt. sai kerge hommikuvõimlemise 11-lt korruselt alla joostes teha. 10 mintsa seismist ja tagasi sisse - valehäire.

blogid on nõrkadele

ja mul on kõht tühi.

vana hea: "jaaa, peaks vist küll blogi pidama hakkama, kui väljamaale (mistake seekord intended) ära lähen," jätkub endistviisi - aega on selle kiire asjaga.

ma lähen teen endale süüa nüüd.