mm..

eksamite aeg! juhhuu!

ma peaksin..

õppimaaa-aaaa,
aaaa-aagaaa mõtlesin hoopis laulu väljaa-aaaa.
nanananananana
shallalalalalalaaa

mulle

nii meeldivad hilisõhtused unetusetunnid, kus tulen enda maailma kriteeriumite järgi geniaalsuste peale.
täna jõudsin kahele ilusale järeldusele, millest teine on .. haha, sitaks lahe :

"fck this, i'm going to hogwarts," (Kadri Vilgats, 27 December, 2009)

väljendasin ma oma saamatust ülikoolivaliku osas tol unetul ööl näoraamatu seinale.

2 aastat hiljem ja ma käin selles ülikoolis.

(pildid pole minu omad)

rõõmusõnum vol .. 2? 3? 76?

megaõnn võib jälle alata. ja nüüd on mul jälle põhjus, miks oma neljapäevasid oodata (hoolimata faktist, et see üks mu töisemaid päevi nädalas).

nimelt, mu antropoloogia seminari juhendaja on sel semestril Islandilt pärit Dr Arnar Árnason, kelle näol on tegemist ülihea juhendajaga. küsib, kuulab, seletab, annab vastukaja, kas su idee üldse mõtlemistki väärt on, ning ... on hea huumoriga. okei, tunnistan, et paaril korral ei saanud ta küsimustest aru, aga nagu selgus, polnud ma ainuke (kerged formulatsiooniprobleemid). pluss, tal on maailma kentsakaim aktsient - islandi ja šoti segu. muidu on ta uurimisvaldkondadeks peamiselt surm, sellega kaasnevad emotsioonid (lein nt), psühhoteraapia, mälestused, identiteet ning mingil määral ka nendega seonduv poliitika.

okei, ma üritan mitte liiga vaimustuses olla, et oma ootusi liiga kõrgeks ei ajaks. aga pärast esimest seminari tundub, et antropoloogia hakkab mulle sel poolaastal palju rohkem meeldima. (lisaks veel fakt, et me lektor pole ka enam oma 'uhm'-isid ja 'like'-isid täis lausetega tihti segaduses paistev ameerika härrasmees)

ma vist peast

pooldebiilik.

ma tõesti ei saa aru, mis takistab mul igapäevase ühe-hingetõmbe-viisakuse:
- "terekuidassulläheb"
- "teretänanmullähebhästikuidassulläheb"

asemel ütlema:
-"terekuidassulläheb"
-"teretänanmullähebhästi"


aga no ma lohutasin end jälle vanade eestlastega ja mõtlesin siis seminaris oma kohale istudes, et "kus viga näed laita, seal tule ja aita," ning loodan, et aitan end sellega, et lõpuks kunagi õpin oma vigadest. (kunagi = võimalikult ruttu)

aga muidu ma olin eelmisel semestril nii vaimustuses oma rahvusvahelise suhete seminari juhendajast, et sain teada, millal ta sellelgi semestril tunde annab, ning nüüd lõpetasingi jälle tema klassiruumis istudes. tunnistan, et tundsin end eriliselt, kui ta tundis mu ära ja tervitas kohe sõbralikult, mäletas mu nime ning tõi tunni jooksul näiteid (ok, tegelt oli aint üks - see oli ilukirjanduslik liialdus siin), kuidas näiteks antropoloogid asju teisiti tõlgendavad (vaadates mulle otsa samal ajal). ja loomulikult, kui ta rääkis pool tundi kriitilise mõtlemise tähendusest ja olulisusest, tahtis mingi osa minust väikeseid südamekesi oma vihikuservale kritseldama hakata. a see oleks vist veidi kentsakas olnud.

muidu on täna esmaspäev ja mul on tuju hea. imelik, ma tean. oma haigusest olen ma põmst üle saanud. vahetevahel okasionaalne köhahoog, aga see ka taandub juba. väljas oli täna +7 kraadi sooja ja ma nööpisin mantli eest isegi lahti (ok, mitte täitsa ja ok, mul on soe mantel). a mõte on selles, et ilm oli ilus, linnud laulsid ja päike paistis. ehk ei olegi Aberdeeni näol tegu kõige nõmedama ilmaga linnaga maamuna peal?

kaotasin neeru, võitsin pastaka

istusin laua taha, olin pastaka kotti unustanud.

võit oli see, et pastakalaenaja lahkus enne mind. ha.

a neeru tegelt ei kaotanud, see niisama seal.

ekszamid

Juhtnöör Edukaks eluks vol 17:

Kui avastad, et oled eksami(te)ks õppimisega hilja peale jäänud, siis ära palju kurvasta, et on juba liiga hilja. Tavaliselt ongi. Aga mis sitasti, see uuesti. Ja mis uuesti, see sitasti. Hehe.

vanad eestlased ütleksid selle peale, et tark õpib oma vigadest, ja et veel targem õpib teiste vigadest. loll ei õppivat mitte kunagi. loodetavasti olen ma vähemalt veidi tarkki.

 a no muidu, kui kooli mul kõndida, siis avaneb kole vaade küll, eksole:

mu ülikoolilinnak ja 15. sajandi lõpust pärit hoone

veidi loodust ka, kus saab õppida, kui ilmad väga
soojaks ja tuuletuks kunagi võib-olla muutuvad

veidi hilisemal ajal ehitatud ilus hoone

a muidu mõtsime toreda sakslasest sõbrantsiga, et tuleme kella 10ks hommikul raamatukokku. õnn oli see, et vaatasime ikka enne, mis kell me eelistatud raamatukogu lahti tehakse - kell 1. seadsime siis hoopis sammud pearaamatukogu poole, mis avati kell 11. seega pidime  kodus pool tundi veel parajaks tegema - nohikute elu pole kerge. (iroonia on veel see, et selle poole tunni jooksul vaatasime ära ühe episoodi sarjast, mis räägib.. tamtamtam... nohikute elust - ha).

nohikud ülikooli raamatukogu ees kell 10:58 pühapäeva hommikul

vaade, mille ees kohe targaks saama hakkan

tore tüdruk Franzi

bisous!

K.

tick the right box

tuul mu... :

▢ peas
▢ toas
▢ õue peal
▢ kõhus
▢ all of the above

võitjate vahel jagame välja õhtusöögi kahele võiduka vastaja kulul.


lisaks,
me lõpetasime võidukalt 8. detsembril 2011. aastal:

We have taken the decision to end our occupation of the University Offices on Regent Walk, and we do so in good spirits and having achieved a lot. 

Over and above the concrete concessions we have been given by management, the occupied space served as a venue for people to genuinely challenge the direction of Higher Education at a much more fundamental level. Through dozens of lectures, talks and workshops we have aimed to foster a culture of debate and critical thought. As well as this, we have also firmly put issues such as pensions, college funding and bonuses on the agenda and the importance of this shouldn’t be understated.

Management have committed to raising concerns around reforms to the USS pension scheme. They have also committed to breaking down the culture of secrecy and unaccountability around bonuses and senior staff remuneration. Lastly, they have made clear their belief that the state should be and should remain the primary funder of education and that the enormous cuts we have seen to colleges have been unfair. 

We are clear that there is still much to be done, but the concessions we have gained from management and the bridges we have built with staff and trade unions put us in an excellent position to continue this fight in the new term. 

Aberdeen Defend Education Campaign

(link) 

 

 

ma siis

otsustasin oma elu põnevaks teha, nagu võib järeldada.

siin on hea lehekülg, kus asjade kulul silma peal hoida - kaitseme lektoreid ja okupeerisime ülikoolikantselei (inglise keeles ja kõigile näokausta omanikele) - soovitan kõigepealt infosegmenti lugeda.


aga muidu, emme ja issi, ma olen elus ja terve ja politseisse ka ei viida mind.

ps. tegemist on ka tolle poliitprotestimeelse okupatsiooniga (mitte ... millegi muuga).
pps. kõigile abivajajatele - Herr Google Translaator on hea abiline

eino srsly?

"From the moral viewpoint also, the civilization is remarkably uniform, although ranging from the regime of the phratry (Tlingit and Haida) of maternal descent to the clan of modified masculine descent of the Kwakiutl." (Mauss, 1990 [1925])

Sense. This sentence makes none.

Iga teine lause on selline. Pole ime, et ma siis neljandat päeva juba ei suuda oma antropoloogiateksti lõpuni lugeda.  >: (

(Jah, ma istun raamatukogus)

mul oli just

maailma kõige ägedam prantsuse keele loeng. lõpuks, pärast pikka haigust, jõudis meile mõeldud lektor ka kohale ja tegemist on u 40-50-ndates eluaastates prantslasega, kes on väga (and by väga I mean VÄGA) väljendusrikas. ma nüüd saan vist lõpuks tollest "prantslaste šarmist" aru. poolel minust tekkis tunne nagu ma oleks teatris monotükki vaatamas ning teine pool minust oli liiga suures eufoorias, et üldse midagi mõelda või tunda. ja nüüd vist jääb elu lõpuni meelde, et

                  "TO WHEEEERR iz À and FROM WHEEERRR iz DE"

pärast loengut oli kell 10 teisipäeva hommikul ning hoolimata lühikesest ööst (ei jäänud miskisel põhjusel eile magama) hõljus Kadri King's College' treppidest alla, naeratus kõrvuni venitatud.

EDIT: apparently, "if you come/came from a country you use « de » if you go/went to a country you use “en”, and for both of these cases you do not have to add an article before the name of the country" (Sophia Rousseau-Mermans)

What you don't have, you don't need it now, what you don't know, you can feel somehow

U2 ja Ilus päev

ma ei olnud väga ärevuses ega suurte ootusemotsioonidega. pole kunagi olnud, kui olen kodust jälle lahkumas. mõnikord ma kipun selle üle muretsema ka. aga siis jälle mõtlen, et ega see muretsemine mu närve just ei säästa - seega ei viitsi sellega ka väga tegeleda. motivatsioonipuudust pelgasin veidi ka. esimesel koolinädalal vaatasin oma kaasesmakursuslasi ja vangutasin pead, et mul vist on taolise hüpermotivatsiooni-puudus. aga jälle ei viitsinud väga muretseda.

hea on selle asja juures see, et päris kiiresti saab aru, kas oled siis õiges kohas oma eluga või mitte. kui head tuju ning motivatsiooni ei tulegi, võib arvata, et peab midagi muutma, sest sita elu sepp ei taha vist keegi olla. õnne on palju toredam sepistada. 

ma suureks õnneks seda siiski ei nimetaks (kuigi vist peaks?), aga üle pika aja on mul suurema osa ajast tuju hea. ka hommikul kell 7:15 tõustes ning läbi külma korteri duši alla lipates. kuigi tõenäoliselt aitab ka teadmine, et järgneb kümmeminutik (jeap - just made up a word here!) kuuma vee all. ja isegi kui on tahtmine ja laiskus laupäev täpselt mittemidagitehes mööda saata, on minus kohusetundlikkus tärganud, mis sunnib mind veidikenegi prantsuse keele lausekonstruktsioonide ning ebareeglipäraste verbide pööramise peale mõtlema. või siis öökapilugemiseks (loe: voodikaaslaseks) hoopis antropoloogia course reader'it Nabukovi Lolita või Petrone Minu Eesti 2 asemel võtma. (jah, Kati, ma pole seda siiamaani ära lõpetanud - kool tuli kaela - aga ma ikka väga naudin seda nendel üksikutel hetkedel, kus seda lugeda saan! aitäh Sulle!)

kuigi tegelikult on mu erialane kraad antropoloogia koos rahvusvaheliste suhetega, tundub tihti, et hoopis psühholoogia ja prantsuse keel on (jah, õpin psühholoogiat ka veel). sest kuigi võtsin psühhopaatiast ainult ühe kursuse ja frankofiiliast algajate kursuse, lisas see mu nädalasesse tunniplaani vastavalt 4 + 5 lisatundi. oma erialase kraadi peale kulutan kokku 3 + 3 koolitundi nädalas. ebaõiglane? seems so. tegelikult peab lihtsalt ise oskama oma lahinguid valida. nagu ka muus elus.

ma olen nüüd liiga palju šokolaadi viimase nädala jooksul tarbinud, peaks ära lõpetama (samuti peaks siinkohal kasutusse võtma põhjus-tagajärg lähenemismeetodi ning seda õgimisfiestat analüüsima hakkama? -- ei taha). sest et nagu Bono laulab, 'I know I'm not a hopeless case,'  -- ja kui nii võtta, siis tegelikult ongi ju õhtu saabudes mööda saadetud üks järjekordne ilus päev, kas pole?

EDIT: laupäevane õppimismaraton asendus pühapäevasega. kavatsused ja plaanid võivad küll head olla, aga alati ei pruugi need õnnestuda. nüüd on pühapäev ja ma istun raamatukogus kahe saksa sõbrantsiga. ja teisele poole mu kõrvale istusid kaks prantuse keelt kõnelevat noormeest. mmm ... mesi mu kõrvadele.


EDIT 2: ma hakkasin nüüd prantuse keelet õppima. duh..