pooldebiilik.
ma tõesti ei saa aru, mis takistab mul igapäevase ühe-hingetõmbe-viisakuse:
- "terekuidassulläheb"
- "teretänanmullähebhästikuidassulläheb"
asemel ütlema:
-"terekuidassulläheb"
-"teretänanmullähebhästi"
aga no ma lohutasin end jälle vanade eestlastega ja mõtlesin siis seminaris oma kohale istudes, et
"kus viga näed laita, seal tule ja aita," ning loodan, et aitan end sellega, et lõpuks kunagi õpin oma vigadest. (kunagi = võimalikult ruttu)
aga muidu ma olin eelmisel semestril nii vaimustuses oma rahvusvahelise suhete seminari juhendajast, et sain teada, millal ta sellelgi semestril tunde annab, ning nüüd lõpetasingi jälle tema klassiruumis istudes. tunnistan, et tundsin end eriliselt, kui ta tundis mu ära ja tervitas kohe sõbralikult, mäletas mu nime ning tõi tunni jooksul näiteid (ok, tegelt oli aint üks - see oli ilukirjanduslik liialdus siin), kuidas näiteks antropoloogid asju teisiti tõlgendavad (vaadates mulle otsa samal ajal). ja loomulikult, kui ta rääkis pool tundi kriitilise mõtlemise tähendusest ja olulisusest, tahtis mingi osa minust väikeseid südamekesi oma vihikuservale kritseldama hakata. a see oleks vist veidi kentsakas olnud.
muidu on täna esmaspäev ja mul on tuju hea. imelik, ma tean. oma haigusest olen ma põmst üle saanud. vahetevahel okasionaalne köhahoog, aga see ka taandub juba. väljas oli täna +7 kraadi sooja ja ma nööpisin mantli eest isegi lahti (ok, mitte täitsa ja ok, mul on soe mantel). a mõte on selles, et ilm oli ilus, linnud laulsid ja päike paistis. ehk ei olegi Aberdeeni näol tegu kõige nõmedama ilmaga linnaga maamuna peal?
