Juhtnöör Edukaks Eluks vol 20:

- Kuidas tunda lennujaamas eestlasi ära?
- Mehed harilikult torisevad ja teevad nalja. Ja siis magavad. Naised vinguvad ja kannavad roosat. Ja siis magavad.

mmmmm

- How will you cope then?

- Cope? How will we cope? We're women. Now, don't ask such stupid questions.

("Made in Dagenham" - filmisoovitus. Pakun, et emmele meeldiks ka) 

Inspireerivaid filme on alati meeldiv vaadata. Praegu on selline rahutu tunne sees - miks enam õilsate eesmärkide nimel ei võidelda? Miks vaid, kui Ühtsest Eestist Andres Mäharit parafraseerida, jokutavad noored poolmetropoli eeslinna ostetud suvilamaa peale istutatud kaherealise porgandimaa kõrval ning nikutavad kooris pead, et "Oioi, tuleb tõesti kesine saak tänavu aasta.., " ning pärast jässakate juurikate üleskorjamist istutavad enda pea ajaviiteks mulla alla?

Miks? - Ma ei tea.. (peaks vist Hando Runnel olema)

Teine taoline minu südant põkslema panev ning pulssi turgutav film on "Age of stupidity"  "The Age of Stupid" - talk about passimine ja jokutamine.

Alati on meeldiv ka enda arengut vaadata. Või siis vähemalt ette kujutada, et mingi areng on toimunud. Tagasivaatepeeglist on kõik hästi selgelt näha. Nüüd oleks vaid sellist ka tarvis, mis hetkelisi situatsioone ka selgesti peegeldaks. Kahjuks (või äkki ka õnneks, sest muidu olekski üks liiga mõistev ja arusaav mannavahune maailm meil siin?) istume tahes-tahtmata kõik ikka oma kändude otsas . Ja ükskõik kui palju me ka nende kändude kohta raamatutest ja muudest tarkadest kohtadest ei loe, jäävad kännud ikka kändudeks. Väga ei kujutaks ette ka, et üks võtaks järsku jalad alla ning jalutaks teise kännu kõrvale / peale / asemele. Samas, "Härra Lapsti Lasteteatris" oli kõik võimalik.

Avastasin, et tegelikult meeldib mulle, või ma kujutan ette, et paljudele, mõelda, et "jajaa - mina olen üks see kõige arusaajamatest, mõistvamatest ja kaastundelisematest inimolevustest maamuna peal."  Kuigi tuleb tunnistada, et tegemist on ilusa valega, mis tekitab tunde, et mu enda näol polegi tegemist maailmanaba kehastava egoistiga (vahetevahel siis eksole), peab pea sealt porgandipeenrast jälle välja kiskuma ning mõistma, et selliseid asju nagu "ma tean, mida sa tunned," või "mõistev inimene" ei eksisteeri. Juba sõna "mõistev" on üks ähmasemaid termineid, mida üritada defineerida. Juba paljas tõsiasi, et su nimi on Juta asemel Mari, võib panna su enda maailma teistpidi pöörlema.

Ma nüüd ei teagi, kust see mõttelõng kõik tuli. Otseselt teemakohaseid olukordigi pole hiljuti olnud. Võib-olla nägin oma wayback-peeglis jälle, et igasugused (ja mitte ainult inim-) suhted  on keerulised ja tülikad. Nüüd naeran isegi, et kergem on ju pea jälle porgandivagudesse pista. Aga mis kasu sellest jälle oleks? See ei esita mitte mingisuguseid väljakutseidki - äsja väljatõmmatud porgandite kunagistesse asukohtadesse on kerge pea jälle vups! sisse lükata ning muld kätega peale ajada. Seega, nagu üks mu tore rahvusvaheliste suhete lektor ütles (ma tsiteeriks siinkohal ja annaks nimegi, aga ta ei tutvustanud end loengu alguses): "Ülikoolis on vaid kaks olulist ainet, mida õppida - meditsiin ja rahvusvahelised suhted - mõlemad tegelevad inimelude päästmisega." 

Seega nüüd tuleb vaid keepida calmi ja carryda oni, sest suhted päästavad elusid? 

(Väike ajaloovahepala ka, et toda repliiki veidi paremini mõista: rahvusvahelised suhted eraldi ülikooliainena tekkis pärast Esimest Maailmasõda, peamise eesmärgiga sõjategevust peatada ning ennetada.) 

Mu öökapikirjandus on hetkel veel Justin Petrone "Minu Eesti 2". Mul on kuri kahtlus, et ta õrnalt mõjutab mu biograafiakalduvustega jutustusi siin, aga ega sest midagi halba vast pole. Veel, sest tegelikult peaksin juba ülikooliasjandusi lugema ning kuulujuttude kohaselt on Antropoloogias palju lugemist-tegemist-kirjutamist. Ma olen hetkel aga tegelenud oma uue kodu koristamise ning sisseseadmisega. Jumalikul juhatusel lõpetasin mina meist kolmest (elan koos kahe eestlannaga) elutoas, seega magamisase tuleb veel mul organiseerida. Aga ma ei kurda - diivan ning mittetöötav kamin ja televiisor annavad toale elamisväärset hõngu juurde.

Peaks nüüd vaid ka töötava interneti koju organiseerima..

No 2 - liibuv särk ja vale meeskond

"A ma arvan, et me peaks kolmekesi siin Eesti iivet tõstma hakkama!"

"Enjoy your Guide and good luck with the studies"

kui ma poleks oma ilusat sinist kampsunit ära kaotanud, saaksin Eesti Vabariigi aastapäeval sini-must-valgelt riides olla. nüüd pean leppima vaid tumesini-must-valgelt. või mustalt valgete pärlitega.. WHOA - poleks ma oma pärlikeed vaid Eestisse jätnud.. : (

enihuu, mõtlesin, et olen seekord eriti äge välismaal elav eestlane ning lähen sünnipäeva puhul Eesti Saatkonda vastuvõtule. ja et veel ägedam olla, mõtlesin ka oma sõpradele vägagi eestipärase õhtusöögi valmistada (seda siiski reedel, päev hiljem, et võimaldada ka õhtu pikalevenimist). just sirvisin toidutaret, et leida, kuidas ise kohupiima teha, ning vägagi võidukalt - homme läheb katsetamisele, et õigel päeval ikka ainult kiita saaks oma vägevate küpsetiste eest (siiski pigem ühe küpsetise eest). üsnaga, magustoiduks tuleb kindlasti mingisugune kohupiima (arvatavasti -puru)-kook.  seega, ainuke küsimus, mis veel õhku rippuma jääb, on -

Mida teha pearoaks?*

        *vastuseid-ideid palume kommentaaridesse

(ise mõtlesin mulgipudru peale, aga odratange pole väga poes näinud. samas tatrast oleks nagu kellegagi juttu olnud..?)


-------------

Q: How to unclog a drain?

A: Take a clogged drain, remove the clog.

---------------------
tööd pole veel leidnud. siinkohal sooviks tänada oma emmet ning issit, kelle abil ma praegu kaunist poolkevadist (ok, enam mitte kahjuks) suurlinnaelu nautida saan. kuigi "puhkusel" olla on sitemast sitem (suhteliselt ruttu tekib suhteliselt kasutu olendi ning ühiskonnaheidiku tunne), võin südamerahuga ka õnnelik olla ning nautida, et mu tööotsimisperiood niivõrd kaunis linnas aset leiab. kohvikust baari, baarist pubisse ning pubist taas kohvikusse sisse hüpates, toredatelt (vahel ka veidi tõrksatelt) inimestelt nõu küsides, oma korduvalt ületimmitud CV-sid töötajate kätte jättes ning väljaminnes tee pealt seina küljes rippuvalt stangelt paar tasuta postkaarti kotti toppides jõudsin järeldusele, et pole hullu midagi, sest "kes otsib, see leiab" ja "kes kannatab, see kaua elab" ja "suur tükk ajab suu lõhki." seega tuleb samm sammu haaval läheneda, sest polegi tarvis kõiki maailma (loe: enda) muresid korraga ära lahendada. mitte, et mul neid üldse olekski põmst eksole.

aga see tasuta postkaartide lugu on küll päris sulatõsi. kuna siin neid pea igal pool, siis otsustas kadri oma, nüüdseks juba hajameelsusest tulenevaks hobiks kujunenud, traditsiooni jätkata ning ka oma tuba tänu neile veidi värvikirkamaks kujundada. aga seinanätsu pole veel ostnud, seega leidsid kaardid ajutiselt koha veidi randoomses lauadekooris.

--------

siiski-siiski on minu korduvad linnakülastused vilja kandnud - sisenedes nädala eest Hard Rock Cafe-sse eesmärgiga end nende hingekirja sokutada, võttis Lõuna-Aafrikast pärit host Danny üles jututeema minu päritolu kohta. kuuldes, et olen E-Stonia (jah, seda 2-in-1 nalja nüüdseks juba korduvalt kuulnud) kodanik, suunas ta mind kohe edasi poe poole, kus tutvusin toreda VHK kasvandiku Miinaga, kes on vaid üks kahest seal töötavast Eesti neiust (teisega pole veel kohtunud). tore lugu ka veel see, et ta olevat ka 2010. aastal alustanud RUCis õpinguid ning umbes-täpselt samal ajal umbes-täpselt samadel põhjustel  ka need pooleli jätnud. ta oli teises teaduskonnas aint. ja no täna just tulin nii mõnusalt viietunniselt kohvijoomingult temaga. ning kuna me kõik teame, et eestlaste kogukond on igas maailma otsas ikka väga muljetavaldav, siis seda muljetavaldavam on ta siinsamas Eesti külje all, Taanis - Miinal on siin kõige rohkem eestlastest sõpru (kellega ma ka loodetavasti kohekohe tutvun) ning Kopenhaagenis tegutsev Eesti Selts on samuti igakuisete üritustega täies hoos. üritustega, mille näol ei ole tegemist TIK-i jõulupidudega, kuhu heal juhul tilgub paar inimhinge kohale, vaid üritustega, mis on ikka täies hoos. 

mul tegelikult on ka varsti salamisi tekkimas kuri kahtlus, et eestlased võtavadki pisitasa üle terve maailma. sest just täna, sealsamas kohvikus, kus on, btw, umbes 4 erinevat suurt saali umbes miljoni lauaga (väike ilukirjanduslik liialdus), potsatasid meist kaks lauda eemale istuma me rahvuskaaslased, kes eestlastele omapärasel rahulikul ning tasasel häälel rääkisid sünnipäevadest, jõuludest, pühapäevadest, poegadest ning tähtkujudest. võib arvata, et ärikohtumisega just tegemist ei olnud. ning jah, tunnistan: ma kuulan teiste inimeste jutte pealt. aga seda ainult siis, kui ma arvan, et ma keelest aru ei saa!

te,

k.

----------

ps. vahepeal käisin Malmös ka - pildid on veel fotokas

pps. laupäeval lähen oma elu esimesele ristimisele - Signe venna Christiani ja ta naise Gosia tütrel Emiliel on aeg tembeldatud saada. (tegelt mul pole aimugi, mis seal toimub ja mida tehakse. ja veel vähem tean ma, miks ma kasutasin sõna "tembeldama")

ppps. palun ärge unustage mu küsimusele vastamast, sest "kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem," ning mul on häda päris suur (mis meenutab, et ma tahtsin pool tundi tagasi pissile minna)