mmmmm

- How will you cope then?

- Cope? How will we cope? We're women. Now, don't ask such stupid questions.

("Made in Dagenham" - filmisoovitus. Pakun, et emmele meeldiks ka) 

Inspireerivaid filme on alati meeldiv vaadata. Praegu on selline rahutu tunne sees - miks enam õilsate eesmärkide nimel ei võidelda? Miks vaid, kui Ühtsest Eestist Andres Mäharit parafraseerida, jokutavad noored poolmetropoli eeslinna ostetud suvilamaa peale istutatud kaherealise porgandimaa kõrval ning nikutavad kooris pead, et "Oioi, tuleb tõesti kesine saak tänavu aasta.., " ning pärast jässakate juurikate üleskorjamist istutavad enda pea ajaviiteks mulla alla?

Miks? - Ma ei tea.. (peaks vist Hando Runnel olema)

Teine taoline minu südant põkslema panev ning pulssi turgutav film on "Age of stupidity"  "The Age of Stupid" - talk about passimine ja jokutamine.

Alati on meeldiv ka enda arengut vaadata. Või siis vähemalt ette kujutada, et mingi areng on toimunud. Tagasivaatepeeglist on kõik hästi selgelt näha. Nüüd oleks vaid sellist ka tarvis, mis hetkelisi situatsioone ka selgesti peegeldaks. Kahjuks (või äkki ka õnneks, sest muidu olekski üks liiga mõistev ja arusaav mannavahune maailm meil siin?) istume tahes-tahtmata kõik ikka oma kändude otsas . Ja ükskõik kui palju me ka nende kändude kohta raamatutest ja muudest tarkadest kohtadest ei loe, jäävad kännud ikka kändudeks. Väga ei kujutaks ette ka, et üks võtaks järsku jalad alla ning jalutaks teise kännu kõrvale / peale / asemele. Samas, "Härra Lapsti Lasteteatris" oli kõik võimalik.

Avastasin, et tegelikult meeldib mulle, või ma kujutan ette, et paljudele, mõelda, et "jajaa - mina olen üks see kõige arusaajamatest, mõistvamatest ja kaastundelisematest inimolevustest maamuna peal."  Kuigi tuleb tunnistada, et tegemist on ilusa valega, mis tekitab tunde, et mu enda näol polegi tegemist maailmanaba kehastava egoistiga (vahetevahel siis eksole), peab pea sealt porgandipeenrast jälle välja kiskuma ning mõistma, et selliseid asju nagu "ma tean, mida sa tunned," või "mõistev inimene" ei eksisteeri. Juba sõna "mõistev" on üks ähmasemaid termineid, mida üritada defineerida. Juba paljas tõsiasi, et su nimi on Juta asemel Mari, võib panna su enda maailma teistpidi pöörlema.

Ma nüüd ei teagi, kust see mõttelõng kõik tuli. Otseselt teemakohaseid olukordigi pole hiljuti olnud. Võib-olla nägin oma wayback-peeglis jälle, et igasugused (ja mitte ainult inim-) suhted  on keerulised ja tülikad. Nüüd naeran isegi, et kergem on ju pea jälle porgandivagudesse pista. Aga mis kasu sellest jälle oleks? See ei esita mitte mingisuguseid väljakutseidki - äsja väljatõmmatud porgandite kunagistesse asukohtadesse on kerge pea jälle vups! sisse lükata ning muld kätega peale ajada. Seega, nagu üks mu tore rahvusvaheliste suhete lektor ütles (ma tsiteeriks siinkohal ja annaks nimegi, aga ta ei tutvustanud end loengu alguses): "Ülikoolis on vaid kaks olulist ainet, mida õppida - meditsiin ja rahvusvahelised suhted - mõlemad tegelevad inimelude päästmisega." 

Seega nüüd tuleb vaid keepida calmi ja carryda oni, sest suhted päästavad elusid? 

(Väike ajaloovahepala ka, et toda repliiki veidi paremini mõista: rahvusvahelised suhted eraldi ülikooliainena tekkis pärast Esimest Maailmasõda, peamise eesmärgiga sõjategevust peatada ning ennetada.) 

Mu öökapikirjandus on hetkel veel Justin Petrone "Minu Eesti 2". Mul on kuri kahtlus, et ta õrnalt mõjutab mu biograafiakalduvustega jutustusi siin, aga ega sest midagi halba vast pole. Veel, sest tegelikult peaksin juba ülikooliasjandusi lugema ning kuulujuttude kohaselt on Antropoloogias palju lugemist-tegemist-kirjutamist. Ma olen hetkel aga tegelenud oma uue kodu koristamise ning sisseseadmisega. Jumalikul juhatusel lõpetasin mina meist kolmest (elan koos kahe eestlannaga) elutoas, seega magamisase tuleb veel mul organiseerida. Aga ma ei kurda - diivan ning mittetöötav kamin ja televiisor annavad toale elamisväärset hõngu juurde.

Peaks nüüd vaid ka töötava interneti koju organiseerima..