Ma istun praegu mitte päris maailma parimas kohas, kuid ligilähedal. Lennujaama saabumiste ala on üks emotsiooniderohkemaid paiku, kus viibida. Ootajate ootusärevus, reisijate väsimus, taaskohtumiste rõõm, üksinduse kurbus, laste kilked, nerukurrud, väsimusjonnid. Kõrvallauda lattet segama istunud väsinud ärimees, kes asub oma õhtust snäkki
The Times'i saatel nautima, ning samal ajal minust teiselt poolt mööduv
über-relvastatud (
I'm talking kuulivestid ning hiiglaslikud automaattulirelvad risti rinnal, silmis hirmutavalt kahtlustav pilk) politseinikepatrull. Plätude ning liigsuurte seljakottidega maailmarändurid, ärapõlenud nahaga punapead tarimas hunnikut surfilaudu, ülikoolist vaheajaks kojusaabuvale pojale vastu tulnud isa, lõbusad punkarid, lonkav noorsand, viie-aastane tirts lennukilt saabuva issi harali kätesse jooksmas (samal ajal paar õnnepisarat poetades), järjekordne (minu teada täpselt seesama) politseipatrull (endiselt kahtlustav pilk silmis) ning kohvikudiivanil unelevad magajad, kel ilmselgelt liiga palju tunde veel uue lennu väljumiseni.
Seejuures ka kohvikupoiste argielu, pilootide ning stjuuardite/stjuardesside õhtuväsimus päeva viimastest lendudest, koristajate tüdinenud pilgud, roheliste vestide tatsuvad jalad. Ja siis need esmakohtumiste tüüpilised vestlused erinevate keelte olulisuse ning raskusastmete üle, mida segab aeg-ajalt automatiseeritud teadustajatädi hääl, kes meenutab, et kohvreid ei tasuks jätta järelvalveta ning et pardale on lubatud vaid üks ühik käsipagasit - jeps, lendan odavlennufirmadega.
Mmm … inimestevaataja paradiis. Aga ärimehe latte jahtus ära. Samas, äkki talle meeldibki külm kohv.