tasuta

internet Šoti rongi pardal. i am shocked! : O

Juhtnöör Edukaks Eluks vol 23:

Kui Su perearstikeskus võtab Sinuga ühendust meenutamaks, et viimastest vereanalüüsidest on juba jupp aega möödas ning et peaks lähipäevil taas kontrolli minema, siis tea, et oled komistanud vikerkaare lõpus oleva kullapoti otsa - sellist hoolt ja hoolitsust (tasuta! - :o) tervishoiusüsteemis juba naljalt ei leia (mitte kuskil maailmas, muide!).

Juhtnöör Edukaks Eluks vol 22:

Kui tahad kõlada akadeemiliselt korrektse ning tõsiseltvõetavana, siis pea meeles kasutada palju võõrsõnu (nt Fookuses on subjekti omnivoorsuse interdistsiplinaarne essents. - NB! Loogika ning mõtte olemasolu pole oluline!) ning prefikse nagu inter-, pseudo-, meta-, semi- jne. Paha ei tee ka mõne obvioosselt simplifitseeriva ning semi-patroneeriva metafoori kasutamine, et asi ikka puust ja punaseks ette teha. Jällegi ei ole oluline, kas kasutatud sõnad eesti keeles eksisteerivad - kui keegi Sind vales keelekasutuses süüdistab, selgita oma kuulajatele, et pooldad juba metafüüsilisel tasandil innovatsiooni, ning leiad, et keele metamorfoos on ainult naturaalne fenomen.

Juhtnöör Edukaks Eluks vol 21:

Kui oled meeldivalt üllatunud oma varvastega taaskohtumise üle ning tervitad neid kelmikalt, kui sokke jalast võtad, siis tea, et oled jälle piisavalt kaua keskmise soojustusega Ühendkuningriikide majas elanud, mistõttu oled juba unustanud oma varvaste, mitte pelgalt väljanägemise, vaid ka olemasolu.

tore on teada, et pole üksi siin ilmas.

sest kaastudengite häälepuhastussonaadid teemal "Kelle köhatus on kõige valjem" pühapäevaõhtuses raamatukogus annab kinnitust, et käes on sügis ning et sa pole ainuke, kel kurk köhane ja nina nohune.

MIKS ON NII,

et uhiuued sukapüksid peavad katki minema?

et palju sünnipäevakaarte postkastis oleks

Kadri Vilgats

384E King Street

AB24 3BQ

Aberdeen

UK

ma alles nüüd sain aru,

et miks ära olles inimesed söövad rohkem. või pigem miks tundub, et söögiisu kunagi ära ei kao.
mitte ainult, et siis on kõht täis ja tuju hea ning soe hakkab ka kõikide nende eksotermiliste protsesside tulemusena ja siis võiks selle soojuse peale arvata, et oledki kodus,
vaid miks on tunne, et peab end seestpoolt kogu aeg täitma, kuigi kõik need protsessid juba soojendavad sind 24-7? või siis pigem miks seda tunnet kodus pole?
- sest et kodus olles ei ole kõhus seda suurt tühjusetunnet ka.

Muutuste jada

Kui kaua kulub aega, et mingile konkreetsele keskkonnale väga võõras väline tegur saab nii loomulikuks ja harilikuks, et isegi silm enam ei pilgu?

Siinkohal seisneb probleem definitsioonides - mis on loomulik ning mis võõras? Mis moodustab keskkonna? Kas fakt, et mingisugune väline tegur omab ligipääsu tollele keskkonnale, annab märku, et keskkonna näol on tegemist protsessiga, pideva sissetuleva ja väljamineva info vahetusega, mispuhul ei peaks olema ebaharilik uue, sissetuleva info vastuvõtmine ning sünteesimine, muutes terminid "võõras" ning "väline" tähtsusetuteks ja väikesteks?

Ok, fair enough, aktsepteerime, et aset on leidmas pidev muutumise protsess. Muutumiste jada, mil ei ole ei algust ega lõppu. Sirge, kõver, parabool? Fakt on aga see, et kui panna sellele jadale maha punktid A ja B, siis saame lõputult pika nimekirja näitajatest, mis ei ole püsivaks jäänud, vaid on oma olekut muutnud koostöös teiste samalaadsete näitajatega (mis ehk kunagi olid ka "võõrad" ja "välised").

Doominoefekt? Samas pole ju võimalik määrata kindlat null-punkti, kust kõik alguse sai (kui välistada suur pauk, Jumala  valguse loomine, inimese sünd jms)?

Self-fulfilling prophecy? Pigem midagi sinnakanti, aga ilma igasuguste negatiivsete konnotatsioonideta küll, sest oluline mitte ei ole hukka mõista, süüdlast otsida ning näpuga osutada, vaid hoopis märgata, mõelda, aktsepteerida ning edasi liikuda, sest et vastuvoolu ujumisel ja käed rüpes mossitamisel pole suurt mõtet.

Ja vahepeal on suur tohuvabohu, puder ja kapsad, seebivesi. Kuni see mõningase aja järel selgineb. Kuni tuleb uus tulemine - põhud pööningul, paabeli segadus, soodom ja komorra. Kuni seegi äike õhu jälle lahedaks lööb.

Mitte

nii mesi mu kõrvadele:

Restoranis, pärast tellimuse esitamist jätkus kahe välismaise daami (tegemist on tõepoolest daamidega, muide!) vestlus lausega: "Noh, sa nägid teda hiljuti - ta on tõepoolest ju "veidi" juurde võtnud." Millele otseloomulikult järgnes arutelu kõneall oleva daami nupukusest, sõnaosavusest ning sotsiaalsest edukusest, tema kledikollektsioonist ja aspektist, et tegelikult pidavat siiski tegemist olema meeldiva neiuga.

Nagu oleks tagasi saareriigis.

"To be full enough to give, and to give from one's fullness: what deeper urge is there?"

(J. M. Coetzee) 

 

Juhtnöör Edukaks Eluks vol 20:

- Kuidas tunda lennujaamas eestlasi ära?
- Mehed harilikult torisevad ja teevad nalja. Ja siis magavad. Naised vinguvad ja kannavad roosat. Ja siis magavad.

Juhtnöör Edukaks Eluks vol 19:

Kui Sind ootab ees vastik kohustus, millest üritad ära viilida, siis söö tervislikku eluviisi järgides kommide asemel kuivatatud puuvilju. Kui saiakeste ja šokolaadi ületarbimine paneb kõhu kinni, siis kuivatatud ploomidel, näiteks, on hoopis vastupidine efekt - päev kodus voodis / vetsus garanteeritud!

Juhtnöör Edukaks Eluks vol 18:

Kui oled vaene üliõpilane ning tahad kordki makaronide asemel mingit (odavat!) rooga teha, siis prae pannil tükeldatud sibul, lisa juurde keedetud makaronid ning kalla üle ka törtsu koorega. Palju õnne, said just valmis ülimaitsva PASTAROA!

mm..

eksamite aeg! juhhuu!

kui

Aberdeenis on suur tuul, siis ei lenda sulle siin mitte paksu linnatolmu näkku (sest siin sajab suhteliselt palju vihma), vaid vanad kilekotid, suitsukonid, ajalehed, tühjad krõpsupakid, kakajunnid ja muu kergestilenduv tänavapraht.

ma peaksin..

õppimaaa-aaaa,
aaaa-aagaaa mõtlesin hoopis laulu väljaa-aaaa.
nanananananana
shallalalalalalaaa

täitsin

mingit ankeeti.

küsimus: kui vana sa oled? näpud hakkasid "18" kirjutama.

pärast mõttepausi jõudsin ikka praeguse vanuseni.

ma ei tea, mis muutuma peab, et kunagi ajale järgi jõuaksin.

Õhus on.. paljutki

Ma istun praegu mitte päris maailma parimas kohas, kuid ligilähedal. Lennujaama saabumiste ala on üks emotsiooniderohkemaid paiku, kus viibida. Ootajate ootusärevus, reisijate väsimus, taaskohtumiste rõõm, üksinduse kurbus, laste kilked, nerukurrud, väsimusjonnid. Kõrvallauda lattet segama istunud väsinud ärimees, kes asub oma õhtust snäkki The Times'i saatel nautima, ning samal ajal minust teiselt poolt mööduv über-relvastatud (I'm talking kuulivestid ning hiiglaslikud automaattulirelvad risti rinnal, silmis hirmutavalt kahtlustav pilk) politseinikepatrull. Plätude ning liigsuurte seljakottidega maailmarändurid, ärapõlenud nahaga punapead tarimas hunnikut surfilaudu, ülikoolist vaheajaks kojusaabuvale pojale vastu tulnud isa, lõbusad punkarid, lonkav noorsand, viie-aastane tirts lennukilt saabuva issi harali kätesse jooksmas (samal ajal paar õnnepisarat poetades), järjekordne (minu teada täpselt seesama) politseipatrull (endiselt kahtlustav pilk silmis) ning kohvikudiivanil unelevad magajad, kel ilmselgelt liiga palju tunde veel uue lennu väljumiseni.

Seejuures ka kohvikupoiste argielu, pilootide ning stjuuardite/stjuardesside õhtuväsimus päeva viimastest lendudest, koristajate tüdinenud pilgud, roheliste vestide tatsuvad jalad. Ja siis need esmakohtumiste tüüpilised vestlused erinevate keelte olulisuse ning raskusastmete üle, mida segab aeg-ajalt automatiseeritud teadustajatädi hääl, kes meenutab, et kohvreid ei tasuks jätta järelvalveta ning et pardale on lubatud vaid üks ühik käsipagasit - jeps, lendan odavlennufirmadega.

Mmm … inimestevaataja paradiis. Aga ärimehe latte jahtus ära. Samas, äkki talle meeldibki külm kohv.

veel suve

käisime ühes teises pargis täna ja saime kodu ka ilusaks ja lillelõhnaliseks:

mmmõnnnnnaa,

kui on vaheaeg ja siis on väljas selline ilm, et ei tea enam, kust saaks veel riideid vähemaks võtta. ma siiralt käisin maikaga täna ka veel väljas. +21C näitas ning linnud laulsid ja nartsissid õitsevad ka, aga seal pargis, kus kolmapäeval käisime, olid liiga väikesed veel, et ei saanud koju tuua. :(

muidu see mu koolitee, btw.

nii ei saa ju

rallit sõita, kui akna all mängivad sipelgad lauspäikese käes jalgpalli, mis on palju huvitavam, kui mu pooleliolev essee. :((((

kaks olulist:

1. võitsin kihlveoga valentinipäeval Kaialt viilu juustu. success!

2. ja no nüüd on lugu nii, et nendest 15 eesti kroonist, mida 14 kuud oma rahakoti vahel kandnud olen, on alles ainult 10. kui muidu luban inimestele anda 5 krooni, kui nad millegi tol hetkel võimatuna näivaga hakkama saavad, siis see kord see nii väga võimatuna näiv ei olnudki nii väga võimatu. ja Kaia on 5 eesti krooni võrra rikkam. see oli pärast valentinipäeva-kihlvedu - karmavõlg vist.

ps! "ma annan sulle 5 krooni, kui sa ..." asendasin nüüd "ma annan sulle 5 krooni, kui sa ... . a mul on aint kümpa kotis, seega pead viieka tagasi andma"-ga.

pps! ma muidu teen siin igast tarku asju ka, a nendest kunagi hiljem.

ppps! amoxicillin

meil siin

nartsissid õitsevad ja linnud laulavad öö läbi ja päike paistab väljas ja mingi kirsipuulaadne puu õitseb ka ja jõle ilus on ja muidu on ka pungad igal pool ja ühte lahedasse parki peab minema, kus peaks hetkel nartsissimeri olema.

kool

istun väljas
üritan õppida
ja
palvetan
et kajakad
mulle pähe ei laseks

mul oli täna

lõunal vähemalt +17 kraadi sooja ja päike paistis kuumalt.  kunagi veebruaris oli ka üks päev ülisoe. suvi tuli meelde ja ma ei osanud end riidesse panna.

mulle

nii meeldivad hilisõhtused unetusetunnid, kus tulen enda maailma kriteeriumite järgi geniaalsuste peale.
täna jõudsin kahele ilusale järeldusele, millest teine on .. haha, sitaks lahe :

"fck this, i'm going to hogwarts," (Kadri Vilgats, 27 December, 2009)

väljendasin ma oma saamatust ülikoolivaliku osas tol unetul ööl näoraamatu seinale.

2 aastat hiljem ja ma käin selles ülikoolis.

(pildid pole minu omad)

ma olen vist elus

midagi õigesti ka teinud, sest proua Karma õnnistas mind just vending machine'is ühe šokolaadi asemel kahega. gotta love technology!

ujud, mis sa ujud
nagu kala vees
erinevates basseinideski ujud
päris lahe

a pliis võta nüüd jalad alla ja hakka inimeseks

rõõmusõnum vol .. 2? 3? 76?

megaõnn võib jälle alata. ja nüüd on mul jälle põhjus, miks oma neljapäevasid oodata (hoolimata faktist, et see üks mu töisemaid päevi nädalas).

nimelt, mu antropoloogia seminari juhendaja on sel semestril Islandilt pärit Dr Arnar Árnason, kelle näol on tegemist ülihea juhendajaga. küsib, kuulab, seletab, annab vastukaja, kas su idee üldse mõtlemistki väärt on, ning ... on hea huumoriga. okei, tunnistan, et paaril korral ei saanud ta küsimustest aru, aga nagu selgus, polnud ma ainuke (kerged formulatsiooniprobleemid). pluss, tal on maailma kentsakaim aktsient - islandi ja šoti segu. muidu on ta uurimisvaldkondadeks peamiselt surm, sellega kaasnevad emotsioonid (lein nt), psühhoteraapia, mälestused, identiteet ning mingil määral ka nendega seonduv poliitika.

okei, ma üritan mitte liiga vaimustuses olla, et oma ootusi liiga kõrgeks ei ajaks. aga pärast esimest seminari tundub, et antropoloogia hakkab mulle sel poolaastal palju rohkem meeldima. (lisaks veel fakt, et me lektor pole ka enam oma 'uhm'-isid ja 'like'-isid täis lausetega tihti segaduses paistev ameerika härrasmees)

uouououououo!

mu juuksed on juba päris pikaks kasvanud! kui lahe!

ma vist peast

pooldebiilik.

ma tõesti ei saa aru, mis takistab mul igapäevase ühe-hingetõmbe-viisakuse:
- "terekuidassulläheb"
- "teretänanmullähebhästikuidassulläheb"

asemel ütlema:
-"terekuidassulläheb"
-"teretänanmullähebhästi"


aga no ma lohutasin end jälle vanade eestlastega ja mõtlesin siis seminaris oma kohale istudes, et "kus viga näed laita, seal tule ja aita," ning loodan, et aitan end sellega, et lõpuks kunagi õpin oma vigadest. (kunagi = võimalikult ruttu)

aga muidu ma olin eelmisel semestril nii vaimustuses oma rahvusvahelise suhete seminari juhendajast, et sain teada, millal ta sellelgi semestril tunde annab, ning nüüd lõpetasingi jälle tema klassiruumis istudes. tunnistan, et tundsin end eriliselt, kui ta tundis mu ära ja tervitas kohe sõbralikult, mäletas mu nime ning tõi tunni jooksul näiteid (ok, tegelt oli aint üks - see oli ilukirjanduslik liialdus siin), kuidas näiteks antropoloogid asju teisiti tõlgendavad (vaadates mulle otsa samal ajal). ja loomulikult, kui ta rääkis pool tundi kriitilise mõtlemise tähendusest ja olulisusest, tahtis mingi osa minust väikeseid südamekesi oma vihikuservale kritseldama hakata. a see oleks vist veidi kentsakas olnud.

muidu on täna esmaspäev ja mul on tuju hea. imelik, ma tean. oma haigusest olen ma põmst üle saanud. vahetevahel okasionaalne köhahoog, aga see ka taandub juba. väljas oli täna +7 kraadi sooja ja ma nööpisin mantli eest isegi lahti (ok, mitte täitsa ja ok, mul on soe mantel). a mõte on selles, et ilm oli ilus, linnud laulsid ja päike paistis. ehk ei olegi Aberdeeni näol tegu kõige nõmedama ilmaga linnaga maamuna peal?

kaotasin neeru, võitsin pastaka

istusin laua taha, olin pastaka kotti unustanud.

võit oli see, et pastakalaenaja lahkus enne mind. ha.

a neeru tegelt ei kaotanud, see niisama seal.

12 tundi raamatukogus

toob hennamaalingu käe peale.
how cool is that?

ekszamid

Juhtnöör Edukaks eluks vol 17:

Kui avastad, et oled eksami(te)ks õppimisega hilja peale jäänud, siis ära palju kurvasta, et on juba liiga hilja. Tavaliselt ongi. Aga mis sitasti, see uuesti. Ja mis uuesti, see sitasti. Hehe.

vanad eestlased ütleksid selle peale, et tark õpib oma vigadest, ja et veel targem õpib teiste vigadest. loll ei õppivat mitte kunagi. loodetavasti olen ma vähemalt veidi tarkki.

 a no muidu, kui kooli mul kõndida, siis avaneb kole vaade küll, eksole:

mu ülikoolilinnak ja 15. sajandi lõpust pärit hoone

veidi loodust ka, kus saab õppida, kui ilmad väga
soojaks ja tuuletuks kunagi võib-olla muutuvad

veidi hilisemal ajal ehitatud ilus hoone

a muidu mõtsime toreda sakslasest sõbrantsiga, et tuleme kella 10ks hommikul raamatukokku. õnn oli see, et vaatasime ikka enne, mis kell me eelistatud raamatukogu lahti tehakse - kell 1. seadsime siis hoopis sammud pearaamatukogu poole, mis avati kell 11. seega pidime  kodus pool tundi veel parajaks tegema - nohikute elu pole kerge. (iroonia on veel see, et selle poole tunni jooksul vaatasime ära ühe episoodi sarjast, mis räägib.. tamtamtam... nohikute elust - ha).

nohikud ülikooli raamatukogu ees kell 10:58 pühapäeva hommikul

vaade, mille ees kohe targaks saama hakkan

tore tüdruk Franzi

bisous!

K.

Kaia käskis

kirjutada. mul ple midagi kirjutada. kuna kodus sai hästi süüa, on mul raske siin oma toitumisharjumusi muuta ning soetasin juba poolkehva odava juustu endale kastmete tegemiseks. a tore see, et kastmes ei tee mu amatöör-maitsepungad sital ja saial vahet, seega pole hullu midagi.

peaks aint ära nüüd viimaks ära õppima, kuidas piima, juustu ja jahu niimoodi kokku segada, et nad tükki ei läheks.