08 august 2012

Muutuste jada

Kui kaua kulub aega, et mingile konkreetsele keskkonnale väga võõras väline tegur saab nii loomulikuks ja harilikuks, et isegi silm enam ei pilgu?

Siinkohal seisneb probleem definitsioonides - mis on loomulik ning mis võõras? Mis moodustab keskkonna? Kas fakt, et mingisugune väline tegur omab ligipääsu tollele keskkonnale, annab märku, et keskkonna näol on tegemist protsessiga, pideva sissetuleva ja väljamineva info vahetusega, mispuhul ei peaks olema ebaharilik uue, sissetuleva info vastuvõtmine ning sünteesimine, muutes terminid "võõras" ning "väline" tähtsusetuteks ja väikesteks?

Ok, fair enough, aktsepteerime, et aset on leidmas pidev muutumise protsess. Muutumiste jada, mil ei ole ei algust ega lõppu. Sirge, kõver, parabool? Fakt on aga see, et kui panna sellele jadale maha punktid A ja B, siis saame lõputult pika nimekirja näitajatest, mis ei ole püsivaks jäänud, vaid on oma olekut muutnud koostöös teiste samalaadsete näitajatega (mis ehk kunagi olid ka "võõrad" ja "välised").

Doominoefekt? Samas pole ju võimalik määrata kindlat null-punkti, kust kõik alguse sai (kui välistada suur pauk, Jumala  valguse loomine, inimese sünd jms)?

Self-fulfilling prophecy? Pigem midagi sinnakanti, aga ilma igasuguste negatiivsete konnotatsioonideta küll, sest oluline mitte ei ole hukka mõista, süüdlast otsida ning näpuga osutada, vaid hoopis märgata, mõelda, aktsepteerida ning edasi liikuda, sest et vastuvoolu ujumisel ja käed rüpes mossitamisel pole suurt mõtet.

Ja vahepeal on suur tohuvabohu, puder ja kapsad, seebivesi. Kuni see mõningase aja järel selgineb. Kuni tuleb uus tulemine - põhud pööningul, paabeli segadus, soodom ja komorra. Kuni seegi äike õhu jälle lahedaks lööb.

1 kommentaar:

Postita kommentaar