Kuvatud on postitused sildiga RUC. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga RUC. Kuva kõik postitused

23 november 2010

eluolulolupolunolumolutolurolusolu

Juhtnöör Edukaks Eluks vol 1:
Kui lähed poodi kehakoorijat ostma, veendu, et väljud kauplusest soovitud tootega, mitte näiteks puhtjuhuslikult sama firma losjooniga, mis on TÄPSELT SAMASUGUSES PAKENDIS!
 enihuu, esimene lumi sulas ühe päevaga ära. täna hakkas uuesti sadama.

ja lugesin kuskilt taanit edendavalt kodulehelt, et keegi aasialanna oli rõõmus taani heaoluühiskonna üle, sest siin pidavat "kõik niiii hästi funktsioneerima ja töökorras olema". ma ei väida, et asjad ei funktsioneeri ja ei ole töökorras, aga vanajumal vist istub mu õlal ning söödab pidevalt hapusid silke mulle ette, sest igasuguste bürokraatiaasutustega olen mina pidanud küll keskmisest rohkem suhtlema, sest :
a) asjad venivad
b) asjad lähevad kaotsi/ei jõua kohale
c) asjad jõuavad kohale, kuid ei funktsioneeri
d) kõik eelnimetatud korraga


ja lisaks sellele on eesti mobiilsideoperaatorid ka väikesed punaste pepudega tupsununnukestest ahvipärdikukesed. a õnneks on mul issi, kes nendega suhtleb, ja kes kindlasti nii nendest ei mõtle. sest ta on hea inimene.

a muidu on tore olla. caro tegi täna laviini kukleid, nüüd on (võiks öelda, et mitme päeva, kuid tundes meid, pean leppima vähemaga:) ühe päeva varu kapis olemas. muidu sain veel igast asju tehtud, sest sain oma virtuaalsele taani-elule lähedale, mis tähendab seda, et sain oma tulumaksusüsteemile lähedale ning organidoonoriks hakata ning igasugu muid vajalikke ülekandeid ka pangas teha. greit saksess (ilma irooniata seekord).

ja ma vist pole maininud, a põmst on nüüd nii, et kuna mulle ülikoolis ikka nii palju ei meeldinud (tulles oma perfektsest roosamannasest ning enamjaolt, kuid kindlasti ka mõningate erandidega, intelligentsete tiklaste seltskonnast), tulen/tulin sealt ära ning hakkan tööd tegema. et siis head sõbralikku taani süsteemi kõrgelttasustatud töökohtadega brutaalselt ära kasutada ning tulevaks õppeaastaks raha kõrvale panna, et sellega enda elamiskulude eest tasuda. kus need elamiskulud olema hakkavad, seda ma veel ei tea. vanajumal mu õlal vist ka mitte.


joors,
k.

ps! aa, veebruarikuus kolin kopenhaagenisse ka. seda ei jõua ära oodata!

pps! kus inimeste kinginimekirjad on?? mul on vist esimest korda elus varakult juba jõulumeeleolu, sest et taanimaal võetakse
küpsisevarustus
juba varakult välja, et siis näiteks
Honningkager'eid
küpsetada. pärast mida saab
Strøget'ile
jalutama minna, et dekoreeritud linna ilu koos
Tivoli
ja selle
sissekäiguga
nautida. vahepeal võib ka Kongens Nytorv'il asuvalt
uisuplatsilt
läbi hüpata, et siis igal pool küpsiseid krõmpsutavate rõõmsate nägudega
mammisid
nähes tuju veelgi paremaks läheks.

(pildid pole minu omad)

23 september 2010

bää

istun praegu enda kodu põrandal, kuulan kõlaritest tulevat mussi ning naudin täis kõhtu ja mõtlen, et peaks magama minema.

--
tallinnast tulek ei olnud nii vahva kui oleks võinud arvata. lisaks kohvrikaalupingele, huvitavatele öistele kõnedele ja vähestele magatud tundidele, mistõttu ei tahtnud paljud tahked osakesed minu kõhtu täita, lagunes 23-kilone tuttuus (eelnevalt lennujaamatöötajate poolt lõhutud ja äsjaasendatud) kohver teel kodust autosse ära. sain ühe pakkimise tallinna lennujaamas veel teha. ja voila - maagiliselt sai 23st kilost 19. mahajäätud asjade arv: palju. ülejäänud aeg oli tore - riias lugesin kaasapandud kirjakesi ja üritasin süüa. kõht ütles endiselt: "EVERYBODY OUT!" siis enam ei tahtnud süüa.

esimesed päevad elasin slangerupis. väikeses linnas 30 kiltsa roskildest. halb koht elamiseks, kui kool on teises linnas ja transport kallis. tahtsin ülikoolilinna enda kohta või mõne sõbra sohva leida. mõeldud - tehtud! pidin tegelikult ühe magistriõppe düüdi elamise pooleks aastaks saama, aga too lasi mind üle. ei olnud nii tore. õnneks on ülejäänud taanlased piisavalt sõbralikud ja toredad, et ma tervet rahvust nende ülelaskjate arvelt arvustama ei hakka. aga väga imestasin ikka, kui sõbralikud võivad ühed inimesed ikka olla. võib-olla on asi ka minu rahvusvahelistes õpetes (meelitab ligi tolerantsemaid ja avameelsemaid noori võimidaiganeseksole), kuid siiski. juba esimesel päeval, küsides suvakatelt, kes osutusid hiljem mu kursakaaslateks (aka majakaaslasteks), kus ülikool asub, asudes ise inimhordide keskel, kes kõik ühe mehena suundusid 100m eemal asuva hoone poole, tundsin, et jeaaaaaaa, sõbralikkus fo laif noh.

27. august oli see päev, kus esimest korda kooli läksin. tegemist oli sissejuhatava kahe nädalaga, millest ma olin ühe umbes juba üle lasknud. aga ei se mitän eksole - ees seisis laupäeval algav Rustrip aka sõida enda kursaga isoleeritud Western Camp'i ning osale workshopidel, lõbutse, söö ja joo, naera piss püksi öistel seiklusmängudel, mähi end voodilinasse  toogasse, et kõigiga koos kreeka jumalaid mängida, ning maga väikestes hütikestes ning valmista õhtusööki u 150-le inimesele viis tundi varem tutvutud seltsimeestega, sest nii saab sõpru (ja ka tulevasi korterikaaslasi)!

reisilt tagasitulles tutvustati meid lõpuks päris koolieluga - projektigruppide moodustamine, uurimustööde teemade/probleemide leidmine/formuleerimine, lähenemismeetodite arutamine jne. see oli ka see aeg, kus ma veel arvestasin, et saan tolle düüdi elamise endale pooleks aastaks, seega julgesin ühelt äsjaomandatud sõbralt paariks ööks sohvat magamiseks laenata. paarist ööst sai ülelaskja tõttu kaks nädalat, aga ma ei kurda - elasin ülikooli kõrval, kõndisin loengusse 3,5 minutit. hiljaks ei jäänud kordagi. võit.

ülikool on tore. veidike aukartustäratav, kuid senini tore. ideeliselt funksib see nii, et meil on kuskil 5-10 tunni ulatuses loenguid igal nädalal ning ülejäänud 30-35 tundi täidame ise grupitööde/-ülesannetega. ehk siis põhirõhk siin on grupitööl. seda sellepärast, et kui RUC asutati, moodustati see veidi mässumeelsemate tudengite eestvedamisel, kes olid tüdinenud klassikalisest lähenemisest õppemeetodite valikus. seega on siin ülikoolis õpilastel endal rohkem sõna, mida ja kuidas õppida - see avaldub suuremalt jaolt projektitöö näol. ehk siis igas semestris moodustatakse 5-6-liikmelised grupid, kellega koos kirjutatakse teadustöö. asi peab olema väga spetsiifiline ja uuendusmeelne, sest vana asja ümber kirjutata pole mõtet, või nähemalt nii meile öeldi. iga grupp saab ka endale juhendaja, kes annab nõu, kuidas, mida ja miks kirjutada. enda juhendajaga kohtun esmaspäeval kõigepealt. 20. detsember on töö esitamise tähtaeg, suuline eksam on jaanuaris ning uus semester algab veebruaris. see tähendab seda, et jõulud veedan eestis söögiorgias ning siis tulen stressan selle eksamitel maha jälle. taas võit. aa, ja ja veits hirmus on see, et kuigi loenguid on vähe, oodatakse meilt sellesama projektitöö ja muude isesesvate tööde ja uurimiste näol päris palju. lisaks on veel eraldi õppegrupid loengusiseste ülesannete/presentatsioonide täitmiseks ning niisama individuaalsed esseed ajaviiteks (nt 48-tunni essee - teema saad hommikul ning u 5-6 lk teksti produtseerimiseks on aega 48 tundi. see on siis millalgi novembris vist)

muidu muust elust nii palju, et sain enda korteri. jagan 49. ruutmeetrit ühe toreda taani tüdrukuga enda kursalt. kodu asub koolist 6 kiltsa kaugusel ja linna keskusest kuskil 1,5 kiltsa kaugusel.  odavad poed asuvad 100 ja 200m kaugusel. ehk siis kõik on väikese muretu rattasõidutee kaugusel. JEE. (jee on sellepärast suur, et mul on päriselt ratas ka, millega neid sõite sooritada). aa, korter asub muide 11-l korrusel, vaatega keskaegsele linnale ning ookeanile. postitaks paar pilti ka, aga ma olen liiga laisk, et neid arvutisse tõmmata.


aga tavaika-jamaika, uni tuleb uksest sisse ja hommikune äratus on varajane. tsatsa.

k.

ps. aa, meil oli eile hommikul siin tuletõrjealarm. haha, veidi võigas oli ikka. see heli iseenesest, mitte alarm üldiselt. sai kerge hommikuvõimlemise 11-lt korruselt alla joostes teha. 10 mintsa seismist ja tagasi sisse - valehäire.