noniinoniinonii

ilmselgelt ma väga sõnapidaja-mees pole, sest paarist lubatud päevast, pärast mille möödumist lubasin oktoobrikuu põnevaimatest sündmustest pikemalt kirjutada, on välgukiirusel saanud paar nädalat.

aga kuna kus (aah, kui hea on kolm sidesõna KÕRVUTI lause ALGUSESSE kirjutada, sest ma lihtsalt võin seda teha, sest.. nii lahe olengi võimidagitaolist) viga näed laita, seal tule ja aita, siis... here goes nothing...

1. oktoobril pidasime minu sünnipäeva-/meie soolaleivapidu meie maja teisel korrusel asuvas common roomis - ühiselt kasutatav ja ülalpeetav pind, mille võid varasemalt bronnida ning kus saab erinevaid üritusi-asju pidada. põmst lihtsalt koht, kus on rohkem ruumi. mõeldud-korraldatud ning peole eelneval õhtul varustasime end piisava koguse õlle ning snäkkidega. järgmisel päeval, pool tundi enne tegelikku peo algust lükkasime oma party-cart'i sinna ruumi ning järgnesime ise sellele 30 mintsa hiljem. ukse avades viskas Bashir (väga tuus keenia päritolu taanlane, kes teeb veel tuusamat bändi. tsekitauthiir: http://www.myspace.com/b.billow) nalja, et haha, vot kui naljakas oleks, kui seda käru enam poleks. naeru saatel astusime sisse ning ei pööranud sellele enam tähelepanu. ja kuskil 15 sekki hiljem tuli kelleltki küsimus: "guys... where is the shopping-cart?" ning siis läks lahti paanika.

peovagun, mis kaduma läks. minus the läpakas eksole.

aja möödudes suutsime oma detektiivivõimete abil välja selgitada, kes meie majas siis too apparently mitte-nii-nutikas vargapoiss on. lugu nii, et pärast mõningatele ustele koputamist saime paar vihjet, millised nood pätid välja võisid näha, ning jõudsime ka õige ukse taha. kinnitust, et see just oligi õige uks, saime ka sellest, et tollest peoruumist võis tulede kustutamisel näha vabalt kahtlusaluste korterisse (kuna meil siiski on igal pool maast laeni aknad eksole). ja no ütleme nii, et õllekast akna all, toas ringikäivad chipsikausid ning ust avanud halbade näitlemisoskustega hirmunud tsikk, kelle rinnuspekslevat südant võis tõesõna lausa kuulda, oli piisav tõestus, et otse tollelt seltskonnalt küsida: "ou, kas te varastasite me peo?"


asi lõppes nii, et käisime nende ukse taga oma kuus-seitse korda õigust taga nõudmas ning pätid tagastasid tükk tüki haaval meie vara. jah, just, tükk tüki haaval, sest nad tõid meile kuskil viis õllepudelit ning paki chipse ja küsisid siis: "kas see on kõik?" sarkastilisest vastusest: "jah, me ei mäleta, et meil oli tegelikult kaks kasti õlut, kolm pakki chipse, karastusjooke ning veel palju nipet-näpet,"  nad kahjuks aru ei saanud ning noh.. edasi kulges vestlus vaid lihtlausetes ja ilma sarkasmita.

muidu üldiselt hirmutasime neid ka politseisse helistamisega ning meenutamisega, et seal peoruumis on ka kaamera, mille salvestustele pääseme kergesti ligi. ja hiljem, üritades neile selgitada, et nende tegu on seadusevastane, kuna see on võõra vara omandamine ilma omaniku teadmata ning selle nimetus on lihtsas keeles vargus, tuli meile vastuseks: "chillääääxxzz and take it easy" põmst.

tore oli see, et me pidu sai selle intsidendi läbi endale temaatika. samuti oli garanteeritud põnevus, adrenaliin ning igipõline jutuaine, mille juurde sai alati tagasi tuldud. ühesõnaga üritus oli greit saksess ja inimesed ikkagi lõpuks rõõmsad ja õnnelikud.

õnnelikud kõlalised

k.