29 september 2010

saatsin täna perele e-maili:
tegelt mõtsin, et kas te ikka elus olete? pole tükk aega kuulnud kelleltki midagi. minu sünnipäev on ilusti möödas. kingid tegin lahti, kõige väiksem oli kasti jäänud ja selle avastasin paar päeva hiljem, kui kasti tühjendasin. aitäh. väga toredad on. väga väga äge oli kinke saada. õnnejunn olin. kindaid aint ei julge kasutada, liiga ilusad on. jätsin need ilusamateks päevadeks ja täna ostsin igapäevased kindad ka endale. külmaks on siin läinud. või noh, sügis on käes, õhust on tunda. rattaga sõidan ka iga päev. mõnus on. vihma õnneks praegu ei saja nii palju - ilmad on ilusad. (sülitan kolm korda üle õla) 

a nagu mis värk on, et keegi minuga ei suhtle? eile passisin pool päeva adiumis away peal ja kedagi ei kottinud. vihkate mind vä?


siiralt teie,

tähelepanuvajaduses K.

3 kommentaari:

greta ütles ...

Kas mitte Sina polnud see, kes tuliselt kinnitas, et inimesel pole mitte kedagi konkreetset VAJA?
Mina Sinuga ei nõustunud.
Muuseas, selle tunde kohta on mul oma teooria, kaugelt liiga pikk, et siia kirjutada. Ja arvestades seda, et ma olen Eestist kõige kauem kuu eemal viibinud, siis on see ilma arvestatava kogemusliku baasita. Sellegipoolest, me veel puudutame antud teemat. Siis kui me istume soojas valguses mõnusalt sumisevas Nokus ja võtame väikesed õlled (jah, ka mina võin seda detsembris teha).

kadri ütles ...

like'iks su kommentaari, kui selline võimalus siin oleks. :)

r00sa ütles ...

Need valged toolid mis sul on, mul on samasugused :D

Postita kommentaar