ma olen vist imelik, et nii palju ja nii kõva häälega kogu aeg laulan. pidevalt röögin üle korteri: All around me are familiar faces, worn out places, worn out faces. Bright and early for their daily races. Going nowhere, going nowhere... . juba kolmandat päeva kummitab sama laul. ma ei saa aru kuidas see nii saab olla. ma olen tõeline friik. aga noh. ma pole ainus, neid friike on veelgi. ma panin teistel ka selle kummitama.

ma pole hiljuti enam korralikult naernud. noh, ma mõtlen sellist naeru, kui pisarad voolavad ja kõhulihased valutavad. aga üks asi tegi ikka nalja. evelini ploogis oli kirjas. http://eveliniblog.blogspot.com/ sealt minge ja vaadake keelevingerpussi. ülim lihtsalt. kontrollige üle ka, eskekseks!

jube värk on saksofoniga. siis kui seda kõige enam vaja läheb, pole seda kuskilt võtta. nõme lihtsalt. mitte minul, aga kristinal. miksmiksmiks? aga lõpuks asi lahenes nüüd. aga dueti selgeks õppimiseks on vist veidi vähe aega. üks päev? aga kuidagi saame ikka hakkama! :)


ajage mind naerma, noh!