Muutuste jada

Kui kaua kulub aega, et mingile konkreetsele keskkonnale väga võõras väline tegur saab nii loomulikuks ja harilikuks, et isegi silm enam ei pilgu?

Siinkohal seisneb probleem definitsioonides - mis on loomulik ning mis võõras? Mis moodustab keskkonna? Kas fakt, et mingisugune väline tegur omab ligipääsu tollele keskkonnale, annab märku, et keskkonna näol on tegemist protsessiga, pideva sissetuleva ja väljamineva info vahetusega, mispuhul ei peaks olema ebaharilik uue, sissetuleva info vastuvõtmine ning sünteesimine, muutes terminid "võõras" ning "väline" tähtsusetuteks ja väikesteks?

Ok, fair enough, aktsepteerime, et aset on leidmas pidev muutumise protsess. Muutumiste jada, mil ei ole ei algust ega lõppu. Sirge, kõver, parabool? Fakt on aga see, et kui panna sellele jadale maha punktid A ja B, siis saame lõputult pika nimekirja näitajatest, mis ei ole püsivaks jäänud, vaid on oma olekut muutnud koostöös teiste samalaadsete näitajatega (mis ehk kunagi olid ka "võõrad" ja "välised").

Doominoefekt? Samas pole ju võimalik määrata kindlat null-punkti, kust kõik alguse sai (kui välistada suur pauk, Jumala  valguse loomine, inimese sünd jms)?

Self-fulfilling prophecy? Pigem midagi sinnakanti, aga ilma igasuguste negatiivsete konnotatsioonideta küll, sest oluline mitte ei ole hukka mõista, süüdlast otsida ning näpuga osutada, vaid hoopis märgata, mõelda, aktsepteerida ning edasi liikuda, sest et vastuvoolu ujumisel ja käed rüpes mossitamisel pole suurt mõtet.

Ja vahepeal on suur tohuvabohu, puder ja kapsad, seebivesi. Kuni see mõningase aja järel selgineb. Kuni tuleb uus tulemine - põhud pööningul, paabeli segadus, soodom ja komorra. Kuni seegi äike õhu jälle lahedaks lööb.

Mitte

nii mesi mu kõrvadele:

Restoranis, pärast tellimuse esitamist jätkus kahe välismaise daami (tegemist on tõepoolest daamidega, muide!) vestlus lausega: "Noh, sa nägid teda hiljuti - ta on tõepoolest ju "veidi" juurde võtnud." Millele otseloomulikult järgnes arutelu kõneall oleva daami nupukusest, sõnaosavusest ning sotsiaalsest edukusest, tema kledikollektsioonist ja aspektist, et tegelikult pidavat siiski tegemist olema meeldiva neiuga.

Nagu oleks tagasi saareriigis.

"To be full enough to give, and to give from one's fullness: what deeper urge is there?"

(J. M. Coetzee) 

 

Juhtnöör Edukaks Eluks vol 20:

- Kuidas tunda lennujaamas eestlasi ära?
- Mehed harilikult torisevad ja teevad nalja. Ja siis magavad. Naised vinguvad ja kannavad roosat. Ja siis magavad.

Juhtnöör Edukaks Eluks vol 19:

Kui Sind ootab ees vastik kohustus, millest üritad ära viilida, siis söö tervislikku eluviisi järgides kommide asemel kuivatatud puuvilju. Kui saiakeste ja šokolaadi ületarbimine paneb kõhu kinni, siis kuivatatud ploomidel, näiteks, on hoopis vastupidine efekt - päev kodus voodis / vetsus garanteeritud!

Juhtnöör Edukaks Eluks vol 18:

Kui oled vaene üliõpilane ning tahad kordki makaronide asemel mingit (odavat!) rooga teha, siis prae pannil tükeldatud sibul, lisa juurde keedetud makaronid ning kalla üle ka törtsu koorega. Palju õnne, said just valmis ülimaitsva PASTAROA!

mm..

eksamite aeg! juhhuu!

kui

Aberdeenis on suur tuul, siis ei lenda sulle siin mitte paksu linnatolmu näkku (sest siin sajab suhteliselt palju vihma), vaid vanad kilekotid, suitsukonid, ajalehed, tühjad krõpsupakid, kakajunnid ja muu kergestilenduv tänavapraht.

ma peaksin..

õppimaaa-aaaa,
aaaa-aagaaa mõtlesin hoopis laulu väljaa-aaaa.
nanananananana
shallalalalalalaaa

täitsin

mingit ankeeti.

küsimus: kui vana sa oled? näpud hakkasid "18" kirjutama.

pärast mõttepausi jõudsin ikka praeguse vanuseni.

ma ei tea, mis muutuma peab, et kunagi ajale järgi jõuaksin.