naljakas: ma mõtlesin, et mina olen maailma viimastest inimestest, kellel peaks mingil erilisel juhul peale tulema kihk kirjutada. ei olnud maailma viimaseim. siin ma olen. kihuga (ei tea, kas seda sõna käänatakse nii?) kirjutada.
aga kirjutada pole mitte midagi. jaja. oma mõtted ja tunded.
siit nad tulevad: ma ei mõtle, ma ei tunne.
haha. ma olen täna juba päev otsa kildu rebinud. siiamaani rebin. mina olengi killurebija.


nüüd asja kallale. maal käisin. öösel magada ei saanud, sest tuhanded sääskedekolooniad ründasid mind. mina olen ära söödud sääskede poolt. ma näen välja nagu üks suur sääsemuhk. mõlema käe nimetissõrmed on ära söödud, ja üks snoob ründas mind isegi talla alt.
kui alatu see veel on?

aga õgimispidustused olid sellegipoolest tavapäraselt head. igasugused õgimisroad olid endiselt maitsvad, kuigi sellel aastal oli neid tunduvalt vähem, mis iseenesest on vägaväga hea edusamm.

tagasi tallinnasse, seif zouni (õgimise poolest), jõudsin koos oma Klausiga. kui mõnus see veel võis olla?
(haha)





ja nüüd, kui ma oma jutu lugesin läbi, avastasin ma, et peaaegu igas lauses on sõna "mina" sees.
olen ma enesekeskne või olen ma enesekeskne?
kuhu jäävad minu pikad arutelud maailmapoliitistel tähtsatel probleemidel või kolmanda maailma näljahäda ja vaesuse üle?

tegelikult on lihtsameelne tore olla.

Kõige targem inimene on see, kes kõige säravamalt logeleb.
(Lin Yutang)

tegelt ka.

ma teen mõnedele inimestele unetuses pika puuga ära.

(höhöhö)

mul oli täna mitteametlikult viimane koolipäev.
ametlik lõpp on reedel.

suvi noh!

tarkjutttarkjutttarkjutttarkjutt.
muusikamaja sünnipäevakontsert 1. juunil 2006 aastal kell kümme õhtul oli hea. isegi väga hea.

ma kujutan ette, et iga kolmas inimene räägib oma postitustes pronkssõdurist ja poliitistel teemadel.
igal teisel on teemast kindlasti läbi jooksnud kooli lõpetamine ning eksamiperiood.
iga postitaja on kindlasti maininud midagi sellesuvise kevade kohta. (kuivõrd loogiline on suvine kevad)
ahja. ja ometi ei saa unustada eurovisiooni. seda on maininud umbes iga viies.

mitte et ma loeksin nii paljude inimeste plooge, et saaksin mingisugustki statistikat teha. need on lihtsalt oletused.

nüüd olin mina üks nendest kolmest ja kahest ja viiest ja ... igaühest.

mul tulevad munad igal aastal samasugused. oh jampsi küll!

muide, kevad on kohal. ja kõige sellega kaasnev kevadväsimus ka, millest kõik nii usinalt räägivad.

ja ma avastasin, et ma ei oska normaalseid lauseid moodustada.

täna sõitsid kolm jõhkrat autojuhti minust nii mööda, et poriloik lendas kahe-meetrise kaarega üle pea. võimekad kujud! ma oleksin võinud sama hästi riietega sopaloiku hüpata.

ja kuhu kevad ja suvi jäid, sest et praegu on küll sügis?

muide!
jõulud, mida saab siiski tituleerida kui äsja toimunud sündmus, on kaugemal kui kooli lõpp!

eriti äge, eks?

keegi hea mees meenutas, et mu ploog pole täienenud hiljuti.


mõõnaperiood on ametlikult läbi. ja ilusa lõpuga ka veel. (vihje: www.zone.ee/murel)

nüüd tuleb veel järelejäänud vaheaega nautida ja tegemata asjadega tegeleda. ehk siis seda tuleb lugeda, et puhata nii palju kui võimalik, kuigi mu järgnevad päevad on sisustatud.

karga minu varbal! ära tantsi!