naljakas: ma mõtlesin, et mina olen maailma viimastest inimestest, kellel peaks mingil erilisel juhul peale tulema kihk kirjutada. ei olnud maailma viimaseim. siin ma olen. kihuga (ei tea, kas seda sõna käänatakse nii?) kirjutada.
aga kirjutada pole mitte midagi. jaja. oma mõtted ja tunded.
siit nad tulevad: ma ei mõtle, ma ei tunne.
haha. ma olen täna juba päev otsa kildu rebinud. siiamaani rebin. mina olengi killurebija.


nüüd asja kallale. maal käisin. öösel magada ei saanud, sest tuhanded sääskedekolooniad ründasid mind. mina olen ära söödud sääskede poolt. ma näen välja nagu üks suur sääsemuhk. mõlema käe nimetissõrmed on ära söödud, ja üks snoob ründas mind isegi talla alt.
kui alatu see veel on?

aga õgimispidustused olid sellegipoolest tavapäraselt head. igasugused õgimisroad olid endiselt maitsvad, kuigi sellel aastal oli neid tunduvalt vähem, mis iseenesest on vägaväga hea edusamm.

tagasi tallinnasse, seif zouni (õgimise poolest), jõudsin koos oma Klausiga. kui mõnus see veel võis olla?
(haha)





ja nüüd, kui ma oma jutu lugesin läbi, avastasin ma, et peaaegu igas lauses on sõna "mina" sees.
olen ma enesekeskne või olen ma enesekeskne?
kuhu jäävad minu pikad arutelud maailmapoliitistel tähtsatel probleemidel või kolmanda maailma näljahäda ja vaesuse üle?

tegelikult on lihtsameelne tore olla.