mõtlesin küll, et pesu ei saa ju kuidagi valesti pesta, aga eile õhtul selgus, et saab küll, kui oled professor Hajameelne ning ei mõtle (jälle!), mida sa teed.

nii saabki näiteks ühe oma lemmiksviitritest veidi väiksemaks pesta ning selle hoopis venitamise ajal katki käristada, pärast mida arvad, et oled nais-Hulk. tegelt pigem not so much, sest et tõenäoliselt pesin kümnekraadise erinevuse tõttu riidekiud kuidagi hapramaks ning nüüd ootab mind väiksemat sorti nõelatöö ees (ma siiralt loodan, et olen härra Hajameelse kõrval ka preili Osavnäpp, et toda õmblust üldse näha ei jäägi).

väga põnev, ma tean. seetõttu ka I'll keep you posted, kui mu sviitrisaaga kunagi jätkub.

What you don't have, you don't need it now, what you don't know, you can feel somehow

U2 ja Ilus päev

ma ei olnud väga ärevuses ega suurte ootusemotsioonidega. pole kunagi olnud, kui olen kodust jälle lahkumas. mõnikord ma kipun selle üle muretsema ka. aga siis jälle mõtlen, et ega see muretsemine mu närve just ei säästa - seega ei viitsi sellega ka väga tegeleda. motivatsioonipuudust pelgasin veidi ka. esimesel koolinädalal vaatasin oma kaasesmakursuslasi ja vangutasin pead, et mul vist on taolise hüpermotivatsiooni-puudus. aga jälle ei viitsinud väga muretseda.

hea on selle asja juures see, et päris kiiresti saab aru, kas oled siis õiges kohas oma eluga või mitte. kui head tuju ning motivatsiooni ei tulegi, võib arvata, et peab midagi muutma, sest sita elu sepp ei taha vist keegi olla. õnne on palju toredam sepistada. 

ma suureks õnneks seda siiski ei nimetaks (kuigi vist peaks?), aga üle pika aja on mul suurema osa ajast tuju hea. ka hommikul kell 7:15 tõustes ning läbi külma korteri duši alla lipates. kuigi tõenäoliselt aitab ka teadmine, et järgneb kümmeminutik (jeap - just made up a word here!) kuuma vee all. ja isegi kui on tahtmine ja laiskus laupäev täpselt mittemidagitehes mööda saata, on minus kohusetundlikkus tärganud, mis sunnib mind veidikenegi prantsuse keele lausekonstruktsioonide ning ebareeglipäraste verbide pööramise peale mõtlema. või siis öökapilugemiseks (loe: voodikaaslaseks) hoopis antropoloogia course reader'it Nabukovi Lolita või Petrone Minu Eesti 2 asemel võtma. (jah, Kati, ma pole seda siiamaani ära lõpetanud - kool tuli kaela - aga ma ikka väga naudin seda nendel üksikutel hetkedel, kus seda lugeda saan! aitäh Sulle!)

kuigi tegelikult on mu erialane kraad antropoloogia koos rahvusvaheliste suhetega, tundub tihti, et hoopis psühholoogia ja prantsuse keel on (jah, õpin psühholoogiat ka veel). sest kuigi võtsin psühhopaatiast ainult ühe kursuse ja frankofiiliast algajate kursuse, lisas see mu nädalasesse tunniplaani vastavalt 4 + 5 lisatundi. oma erialase kraadi peale kulutan kokku 3 + 3 koolitundi nädalas. ebaõiglane? seems so. tegelikult peab lihtsalt ise oskama oma lahinguid valida. nagu ka muus elus.

ma olen nüüd liiga palju šokolaadi viimase nädala jooksul tarbinud, peaks ära lõpetama (samuti peaks siinkohal kasutusse võtma põhjus-tagajärg lähenemismeetodi ning seda õgimisfiestat analüüsima hakkama? -- ei taha). sest et nagu Bono laulab, 'I know I'm not a hopeless case,'  -- ja kui nii võtta, siis tegelikult ongi ju õhtu saabudes mööda saadetud üks järjekordne ilus päev, kas pole?

EDIT: laupäevane õppimismaraton asendus pühapäevasega. kavatsused ja plaanid võivad küll head olla, aga alati ei pruugi need õnnestuda. nüüd on pühapäev ja ma istun raamatukogus kahe saksa sõbrantsiga. ja teisele poole mu kõrvale istusid kaks prantuse keelt kõnelevat noormeest. mmm ... mesi mu kõrvadele.


EDIT 2: ma hakkasin nüüd prantuse keelet õppima. duh..

alati meeldib,

kui õppejõule meelde jääd.

K: ma olin eile loengus kohal, aga attendance-sheet ei jõudnud minuni
Õ: jaa, loomulikult, mis Su nimi on? ma mäletan küll Sind eilsest loengust, muudan kohe ära!

VÕIT!

+ mind on konverditud - joon musta teed piimaga. omnom. täna üritasin isegi hommikukohvi sellega asendada - not such a good idea, sest tund aega hiljem jõudis kooma kohale.

a muidu on ikka hea tuju

sest et eile kulutasin jälle palju raha (sellepärast on kurb tuju), aga nüüd on mul tõesti korralik ja soe tekk, tekikott ja lina, padjad ning fliistekk, mida veel kõige peale panna, kui eriti külm peaks hakkama. ma pole veel oma vajalikke asju taanist kätte saanud ning kuna madratsivedrud tungivad õrnalt puusa, kui öösel magada, mõtsin, et tolle ühe teki, mis jumala juhatusel jõuab ma ei tea millal kohale, panen hoopis külje alla. seega nüüd, üle kuu aja, magan nagu normaalne inimene linade ja tekkide vahel. õnn missugune! veelgi enam - ma ostsin endale väga funky magamispüüride-seti. kirjud kirsid igal pool ja kõik on kahepoolsed, seega saan millaliganes teki / padjad ümber flippida ja ongi kohe uue moega magamisase olemas!

JA - kummikud ostsin ka endale. väga mugavad ja ilusad ning villased sokid mahuvad ka sisse.

nüüd tahaks veel ratast.. :( aga on the bright side - täna kõndisin vaid 15 mintsa kooli!

Gained a mattress, lost a bike

sest ega liiga hästi ju ka elus minna ei saa.

hea trikk on siin Suurbritannias see, et kui midagi tarvis on, postitad virtuaalsetele stendidele internetis oma häda ning keegi ikka vastab! ülikoolis on isegi oma eraldi virutaalne notice-board, kuhu ma ka oma madratsiotsingute saaga postitasin. sain isegi vastuseid, kuid veelgi rohkem sain juhuslikelt kommentaare laheda postituse eest. võit! topeltvõit oli see, et lõpuks sain madratsi oma tuttavalt, kes elabki konkreetselt neli ust must edasi. lõpp hea - kõik hea!

välja arvatud, et ei ole.

üleeile õhtul, kui läksin toidupoodi igasugu vajalikke asjandusi endale ostma (loe 2 liitrit piima, sest ma hakkasin vasikaks vist siin..), ei saanud ma oma ostlemisõhtu lõppedes oma küll mitte-nii-nägusa, kuid supervajaliku ja armsaks saanud lilla ratta juurde enam naasta. keegi oli selle ära pätsanud. not so nice. isegi lukk oli kaasa võetud. siit loo moraal Juhtöör Edukaks Eluks vol 12:

Kui oma ratast kalliks pead, siis ära eelda, et kõik lääneühiskonnad onTaanimaale sarnased heaoluriigid, kus poenurga juures posti külge lukustatud rattaid ära ei varastata. Nüüdsest alates hakka rattaid vaid väga suurtesse rahvarohketesse kohtadesse lukustama (= poe peasissekäigu vahetusse lähedusse suurte valguslampide alla. ja kui neid ei eksisteeri, mine koju tagasi, lukusta ratas kindlasse kohta ning naase poodi jalgsi)! 

aga pole lugu midagi - ju siis pidigi nii minema, et ma endale järgmise ja parema transpordivahendi organiseerida saaksin. ma palju ei viitsi kurvastada, sest ega see ei aita kedagi. laupäeval vandusin küll nagu voorimees ja tundsin nagu keegi oleks mu jäseme küljest ära amputeerinud, aga eile ja täna on juba parem (võib-olla oli asi ka paaris lonksus Riia Palsamis, mis mulle samal õhtul varaste saavutuste tähistamiseks sisse joodeti). kuid juba võtsin uue eesmärgi ka - selle nädala lõpuks oman uut ja paremat kaherattalist! sest et olen laisk ja lohakas nagu Oskar Ohakas ja jalgsi ikka üldse ei suuda kõndida. see võtab haiglaselt palju aega ka.

ja otseloomulikult pole Sainsbury's neil väljas videokaameraid. milleks need veel?

"miks sa ei käitu vastavalt oma juuksevärvile?" (Heleri Ramler, 7. oktoober, 2011, kell 17:43:07)


--- ehh -- alati meeldivad komplimendid. :)

I can relate..

That akward moment, kui istud õhtul vaiksesse raamatukokku maha ning isegi su kotimaterjali krudin tundub olevat näiteks üks MAAILMA VALJEMATEST HELIDEST! >:(

peaks selle

stream of consciousnessi ukskord juba ara lopetama.

mmmmm

- How will you cope then?

- Cope? How will we cope? We're women. Now, don't ask such stupid questions.

("Made in Dagenham" - filmisoovitus. Pakun, et emmele meeldiks ka) 

Inspireerivaid filme on alati meeldiv vaadata. Praegu on selline rahutu tunne sees - miks enam õilsate eesmärkide nimel ei võidelda? Miks vaid, kui Ühtsest Eestist Andres Mäharit parafraseerida, jokutavad noored poolmetropoli eeslinna ostetud suvilamaa peale istutatud kaherealise porgandimaa kõrval ning nikutavad kooris pead, et "Oioi, tuleb tõesti kesine saak tänavu aasta.., " ning pärast jässakate juurikate üleskorjamist istutavad enda pea ajaviiteks mulla alla?

Miks? - Ma ei tea.. (peaks vist Hando Runnel olema)

Teine taoline minu südant põkslema panev ning pulssi turgutav film on "Age of stupidity"  "The Age of Stupid" - talk about passimine ja jokutamine.

Alati on meeldiv ka enda arengut vaadata. Või siis vähemalt ette kujutada, et mingi areng on toimunud. Tagasivaatepeeglist on kõik hästi selgelt näha. Nüüd oleks vaid sellist ka tarvis, mis hetkelisi situatsioone ka selgesti peegeldaks. Kahjuks (või äkki ka õnneks, sest muidu olekski üks liiga mõistev ja arusaav mannavahune maailm meil siin?) istume tahes-tahtmata kõik ikka oma kändude otsas . Ja ükskõik kui palju me ka nende kändude kohta raamatutest ja muudest tarkadest kohtadest ei loe, jäävad kännud ikka kändudeks. Väga ei kujutaks ette ka, et üks võtaks järsku jalad alla ning jalutaks teise kännu kõrvale / peale / asemele. Samas, "Härra Lapsti Lasteteatris" oli kõik võimalik.

Avastasin, et tegelikult meeldib mulle, või ma kujutan ette, et paljudele, mõelda, et "jajaa - mina olen üks see kõige arusaajamatest, mõistvamatest ja kaastundelisematest inimolevustest maamuna peal."  Kuigi tuleb tunnistada, et tegemist on ilusa valega, mis tekitab tunde, et mu enda näol polegi tegemist maailmanaba kehastava egoistiga (vahetevahel siis eksole), peab pea sealt porgandipeenrast jälle välja kiskuma ning mõistma, et selliseid asju nagu "ma tean, mida sa tunned," või "mõistev inimene" ei eksisteeri. Juba sõna "mõistev" on üks ähmasemaid termineid, mida üritada defineerida. Juba paljas tõsiasi, et su nimi on Juta asemel Mari, võib panna su enda maailma teistpidi pöörlema.

Ma nüüd ei teagi, kust see mõttelõng kõik tuli. Otseselt teemakohaseid olukordigi pole hiljuti olnud. Võib-olla nägin oma wayback-peeglis jälle, et igasugused (ja mitte ainult inim-) suhted  on keerulised ja tülikad. Nüüd naeran isegi, et kergem on ju pea jälle porgandivagudesse pista. Aga mis kasu sellest jälle oleks? See ei esita mitte mingisuguseid väljakutseidki - äsja väljatõmmatud porgandite kunagistesse asukohtadesse on kerge pea jälle vups! sisse lükata ning muld kätega peale ajada. Seega, nagu üks mu tore rahvusvaheliste suhete lektor ütles (ma tsiteeriks siinkohal ja annaks nimegi, aga ta ei tutvustanud end loengu alguses): "Ülikoolis on vaid kaks olulist ainet, mida õppida - meditsiin ja rahvusvahelised suhted - mõlemad tegelevad inimelude päästmisega." 

Seega nüüd tuleb vaid keepida calmi ja carryda oni, sest suhted päästavad elusid? 

(Väike ajaloovahepala ka, et toda repliiki veidi paremini mõista: rahvusvahelised suhted eraldi ülikooliainena tekkis pärast Esimest Maailmasõda, peamise eesmärgiga sõjategevust peatada ning ennetada.) 

Mu öökapikirjandus on hetkel veel Justin Petrone "Minu Eesti 2". Mul on kuri kahtlus, et ta õrnalt mõjutab mu biograafiakalduvustega jutustusi siin, aga ega sest midagi halba vast pole. Veel, sest tegelikult peaksin juba ülikooliasjandusi lugema ning kuulujuttude kohaselt on Antropoloogias palju lugemist-tegemist-kirjutamist. Ma olen hetkel aga tegelenud oma uue kodu koristamise ning sisseseadmisega. Jumalikul juhatusel lõpetasin mina meist kolmest (elan koos kahe eestlannaga) elutoas, seega magamisase tuleb veel mul organiseerida. Aga ma ei kurda - diivan ning mittetöötav kamin ja televiisor annavad toale elamisväärset hõngu juurde.

Peaks nüüd vaid ka töötava interneti koju organiseerima..

mu sünnipäeva

järgi saab vist otsutada, kui hea eesolev aasta olema saab.
see aasta tõotab tulla grand!

ja mulle nii meeldib, kui oma kibedust ja skeptilisust õõnestada ja seevastu hoopis lapselikku naiivsust toita saan - inimesed ongi siirad, südamlikud ja lihtsalt head.