päris kurb on, kui iseenda käekirja ära ei tunne.
sain kirja austriast. mõtlesin: "ohhoo, kes see küll olla võiks?" vaatasin adressaati, mitte ei tundnud käekirja ära. vaatasin adressanti, oli YFU Austria. ümbrikule oli jäetud väike memoke, millega paluti hilinemise eest vabandust. tol hetkel olin veendunud, et tegemist on ülihilinenud jõulu- ja uusaastatervitustega. aga kus sa sellega!
vupsas välja hoopis mu enda kiri. kiri, mille pidin austrias olles 2009. aasta jaanuarikuus iseendale kirjutama. kiri, kuhu pidin panema kirja mõtted ja soovid, mida järelejäänud poole aasta jooksul veel saavutada tahan. kiri, kuhu pidin kirja panema ka soove ja tahtmisi "uueks vahetusaastaks" (loe: aeg taas tagasi kodus olles, mil mõtteist käib üsna tihti läbi "wtf?"). kiri, mille pidin saama umbes juba oktoobrikuus. aga no, vahet pole.
kõige haiglasem on tegelikult see, et juba ka tolles ELO-l kirjutatud kirjas (jah, me, yfukad, kirjutame iseendale väga palju. kentsakas, ma tean..), mille sain augustis juba tagasi, mõtlesin ja ütlesin välja samu asju, mida selleski kirjas. asju, mille järgi mul õnnestus mingi aeg elada (rõhk fraasil "mingi aeg"), kuid mis on asjad, mille olin ilmselgelt praeguseks unustanud. või mida ma ei meenutanud endale piisavalt tihti. hästi pentsik oli saada iseendalt õpetussõnu. samas saan ka veidi uhke olla, sest nüüd võin mingi osaga endast kindel olla, et see rahulik, enesekindel ja -teadlik inimene on kuskil minus olemas. ta lihtsalt poeb peitu vahel. või praegusel juhul üsna tihti.
tegelikult, mis värk on? miks ühel etapil oled nõnna ja teisel nonna? kas pole siis sinus piisavalt seda selgroogu, et pidevalt too uhkust tundma panev inimene olla?
31 jaanuar 2010
30 jaanuar 2010
17 jaanuar 2010
kaasaeg
ma just avastasin, et minu korteris saab esikus vaid libisedes edasi liikuda (kui sokid jalas nt). oleksin just rämedalt käna käinud ja umbes seitse jalga ära murdnud ja vaikselt vandusin juba peas, kuid avastasin peagi, et see on meelelahutus omaette. veetsin just viimased viis minutit ühest esiku otsast teise liugu lastes. nalja kui palju. kõrvalised isikud soovitasid lõpetada: sokid pidavat ära kuluma.
nüüd arutan Merkaga keelelistel probleemidel : kas ja kui kaugele minna keele kaasajastamise/lihtsustamise/üldistamise/ajale kohandamise/uuendamisega? teema võttis lahti Merilin Jüri Pino ja João Lopes Marques'i artiklitega Ekspressist. jõudsime kaugele, kuid ka mitte kuskile, sest "ministeerium" võiks ikka "ministeeriumiks" jääda, aga samas on keel kui elav organism pidevas arengus ning muutuses (aitäh, Merilin :)) ning juuksekarva lõhkiajades näpuga sõnaraamatus järge ajada tundub ka veidi kentsakas. "Sest ilmselge on see, et kui SUUREM OSA räägib juba teistmoodi sellest, mis ÕSi kirja pandi 20 aastat tagasi, siis oleks aeg midagi ette võtta." (by Merilin)
ma ei kirjuta seda selleks, et hiljem oleks hea vaadata, kui pagana intelligentsed me ikka oleme (ära palun näkku löö :D. ja okei, tunnistan, mingi haige osa minust kekutab ka), kuid tahan veel arvamusi. ma ei kujuta ette, kui paljud veel on jätkanud selle nurga lugemist siin, kuid kui olete, siis palun, võtke sõna. sest ilmselgelt pälvis see teema nii minu kui Merilini ja paljude teiste Ekspressi-kommentaatorite tähelepanu ning olles kuulnud vaid ühe kaunitari arvamust, tahaks kuulda ka teiste omi. :)
no kurat, nüüd tahan veel vähem oma kohustuste juurde tagasi pöörduda. tore, et on pühapäev ja saab veel postsecretist toredaid morbiidseid saladusi lugeda, samal ajal oma ajusid peast välja aevastada (jahhaa, ma olen endale kuskilt nohu krabanud) ning kõike muud veelgi rohkem edasi lükata.
joors,
k.
nüüd arutan Merkaga keelelistel probleemidel : kas ja kui kaugele minna keele kaasajastamise/lihtsustamise/üldistamise/ajale kohandamise/uuendamisega? teema võttis lahti Merilin Jüri Pino ja João Lopes Marques'i artiklitega Ekspressist. jõudsime kaugele, kuid ka mitte kuskile, sest "ministeerium" võiks ikka "ministeeriumiks" jääda, aga samas on keel kui elav organism pidevas arengus ning muutuses (aitäh, Merilin :)) ning juuksekarva lõhkiajades näpuga sõnaraamatus järge ajada tundub ka veidi kentsakas. "Sest ilmselge on see, et kui SUUREM OSA räägib juba teistmoodi sellest, mis ÕSi kirja pandi 20 aastat tagasi, siis oleks aeg midagi ette võtta." (by Merilin)
ma ei kirjuta seda selleks, et hiljem oleks hea vaadata, kui pagana intelligentsed me ikka oleme (ära palun näkku löö :D. ja okei, tunnistan, mingi haige osa minust kekutab ka), kuid tahan veel arvamusi. ma ei kujuta ette, kui paljud veel on jätkanud selle nurga lugemist siin, kuid kui olete, siis palun, võtke sõna. sest ilmselgelt pälvis see teema nii minu kui Merilini ja paljude teiste Ekspressi-kommentaatorite tähelepanu ning olles kuulnud vaid ühe kaunitari arvamust, tahaks kuulda ka teiste omi. :)
no kurat, nüüd tahan veel vähem oma kohustuste juurde tagasi pöörduda. tore, et on pühapäev ja saab veel postsecretist toredaid morbiidseid saladusi lugeda, samal ajal oma ajusid peast välja aevastada (jahhaa, ma olen endale kuskilt nohu krabanud) ning kõike muud veelgi rohkem edasi lükata.
joors,
k.
05 jaanuar 2010
ja arhiiv aina täitub..
lugesin just teiste inimeste bloge ja sissekandeid, mis kirjutajaile tunduvad no nii-ii mõttetutena, kuna kajastavad lihtsalt igapäevasündmusi ning muidu mõttetuid mõtteid, kuid avastasin siiski, et need on vajalikud. eriti veel siis, kui on tegemist millegi nii toredaga (khm, jah, paneb köhatama ja kulmu kergitama minu puhul..., kuid võin öelda kindlustundega, et oli TORE!) kui seda on vahetusaasta. seega, pärast järjekordse tüüpilise ameerikaliku romantilise komöödia vaatamist (sest midagi muud paremat ja intrigeerivamat mu aju hetkel vastu võtta ega seedida ei suuda) otsustasin end kokku võtta ning otsa lahti teha. selle otsa, mis oli juba veidike sulgunud ning ähvardas mitte kunagi enam avaneda. ehk siis maakeeli lõpetan ka siin, virtuaalmaailmas, oma aasta ära. üritan samm sammu haaval ning loodan, et jõuan kunagi ka lõppu.
mõtlen, et ehk praegu, hiljem, tagasivaatena kirjutades, suudan rohkem emotsioone ka oma teksti panna. varem lihtsalt ei tahtnud, ei julgenud ja ei olnud nendes nii kindelgi. ei osanud asju nii objektiivselt analüüsida, kui praegu. olin tollal kõige selle p*sa sees ning ükskõik kui palju üritasin kõrvale astuda ja kainet pilku taastada, ei olnud see siiski nii kerge kui praegu.. pean eelkõige igasugu neid pereprobleeme silmas. eks paistab, ei taha enda ega ka teiste (kas ma just pöördusin oma kujutletavate lugejate poole??) lootusi liialt kõrgeks ajada.
jäin postitustega veebruarisse..
võin kindlusega öelda, et neljapäeval, 26. veebruaril 2009 aastal, alustasin oma kalender-märkmikus lugema nädalaid (siis oli neid 17) ärasõiduni. nädal varem alustasin juba päevadega. eks mingi osa minust tahtis juba siis võimalikult ruttu sealt minema. no see selleks eksole, palju tähtsam sündmus sel nädalal oli aga hoopis mu õe Liina küllasaabumine pühapäeval, märtsikuu esimesel päeval. selleks puhuks läksin ma aga juba reedel Viini linna elu nautima. sebisin sõbrantsilt Julialt endale ka sinna ööbimispaiga, sõitsin hommikuse rongiga kooli asemel Brucki ja sealt edasi Viini ning seadsin sammud Viini konsi poole. värk oli selles, et Julia kursusel oli nädal aega külalisprofessorid Eestist (!!!) külas ning reedesel päeval tipnes see pikk meistriklass impro-kooriga. professorite näol oli tegemist Anne-Liis Polli ning Anto Pettiga, kes õpetasid noortele lauljatele vokaalimprovisatsiooni. hommikul istusin ma peaproovis ning õhtul, pärast magushapu hiina kana söömist koos Julia korterikaaslastega, nautisin ka kontserti ennast. väga mõnus oli jälle üle tüki aja eesti keelt törtsu rääkida ning toredate inimestega aega koos veeta. mäletan veel selgesti (jah, väike egopai tuleb nüüd), kuidas juba siis mu küladialekti naerdi ja väga armsaks peeti (nii saab sõpru, muide!).
samal õhtul võtsin endale selle vabaduse ning nautisin õhtust pealinna. seekord mitte siis seda joogipoolt, vaid arhitektuurilist külge. võtsin fotoka, ühistranspordipileti ning uitasin ringi. vihma niisutas taevast alla (sorri, ma ei tea, kas nii saab eesti keeles öelda) ning käsi polnud tavapärasest stabiilsem. sain järjekordselt täiendust oma öistele viini-kaadritele. juhhuijjaa!
laupäeval, 28. veebruaril, läksin Julia korterikaaslastega "matkama". Julinchen ise oli haigeks jäänud, niiet teda ennast polnudki kohal, kuid toreda seltskonna tagasid ka ta aseained. hommikust sõime kaua ning veel kauem otsustasime, mida ette võtame. lõpuks sõitsime metrooga ja ... asjaga /trammiga (?) linnast välja ning ronisime mingi künka otsa, kust sai taas vaadet nautida. ilm oli jälle sitane ja lörtsine, kuid pole hullu eksole..
pühapäeval, 1. märtsil, tuli mu sõsarake mulle külla. kohtusime süd-bahnhofis ning kallistasime üksteist segaseks. päeva veetsime mööda linna jalutades, pitsat süües ning ülikaunis kohvikus Sacheri ja Esterházy torte maitsmas ja kohvi joomas. kella kuuese rongiga sõitsime sinna pommikauku.
aga tavaika, kuna otsustasin samm sammu haaval võtta ja kuna tore vanasõnagi õpetab, et suur tükk ajab suu lõhki, siis praeguseks aitab ja ma lähen nüüd magama.
mõtlema paneb see, et mul on pidevalt öö ja päev vahetuses. huvitav miks see küll nii on. või mis ajast..?
teie,
k.
mõtlen, et ehk praegu, hiljem, tagasivaatena kirjutades, suudan rohkem emotsioone ka oma teksti panna. varem lihtsalt ei tahtnud, ei julgenud ja ei olnud nendes nii kindelgi. ei osanud asju nii objektiivselt analüüsida, kui praegu. olin tollal kõige selle p*sa sees ning ükskõik kui palju üritasin kõrvale astuda ja kainet pilku taastada, ei olnud see siiski nii kerge kui praegu.. pean eelkõige igasugu neid pereprobleeme silmas. eks paistab, ei taha enda ega ka teiste (kas ma just pöördusin oma kujutletavate lugejate poole??) lootusi liialt kõrgeks ajada.
jäin postitustega veebruarisse..
võin kindlusega öelda, et neljapäeval, 26. veebruaril 2009 aastal, alustasin oma kalender-märkmikus lugema nädalaid (siis oli neid 17) ärasõiduni. nädal varem alustasin juba päevadega. eks mingi osa minust tahtis juba siis võimalikult ruttu sealt minema. no see selleks eksole, palju tähtsam sündmus sel nädalal oli aga hoopis mu õe Liina küllasaabumine pühapäeval, märtsikuu esimesel päeval. selleks puhuks läksin ma aga juba reedel Viini linna elu nautima. sebisin sõbrantsilt Julialt endale ka sinna ööbimispaiga, sõitsin hommikuse rongiga kooli asemel Brucki ja sealt edasi Viini ning seadsin sammud Viini konsi poole. värk oli selles, et Julia kursusel oli nädal aega külalisprofessorid Eestist (!!!) külas ning reedesel päeval tipnes see pikk meistriklass impro-kooriga. professorite näol oli tegemist Anne-Liis Polli ning Anto Pettiga, kes õpetasid noortele lauljatele vokaalimprovisatsiooni. hommikul istusin ma peaproovis ning õhtul, pärast magushapu hiina kana söömist koos Julia korterikaaslastega, nautisin ka kontserti ennast. väga mõnus oli jälle üle tüki aja eesti keelt törtsu rääkida ning toredate inimestega aega koos veeta. mäletan veel selgesti (jah, väike egopai tuleb nüüd), kuidas juba siis mu küladialekti naerdi ja väga armsaks peeti (nii saab sõpru, muide!).
samal õhtul võtsin endale selle vabaduse ning nautisin õhtust pealinna. seekord mitte siis seda joogipoolt, vaid arhitektuurilist külge. võtsin fotoka, ühistranspordipileti ning uitasin ringi. vihma niisutas taevast alla (sorri, ma ei tea, kas nii saab eesti keeles öelda) ning käsi polnud tavapärasest stabiilsem. sain järjekordselt täiendust oma öistele viini-kaadritele. juhhuijjaa!
laupäeval, 28. veebruaril, läksin Julia korterikaaslastega "matkama". Julinchen ise oli haigeks jäänud, niiet teda ennast polnudki kohal, kuid toreda seltskonna tagasid ka ta aseained. hommikust sõime kaua ning veel kauem otsustasime, mida ette võtame. lõpuks sõitsime metrooga ja ... asjaga /trammiga (?) linnast välja ning ronisime mingi künka otsa, kust sai taas vaadet nautida. ilm oli jälle sitane ja lörtsine, kuid pole hullu eksole..
pühapäeval, 1. märtsil, tuli mu sõsarake mulle külla. kohtusime süd-bahnhofis ning kallistasime üksteist segaseks. päeva veetsime mööda linna jalutades, pitsat süües ning ülikaunis kohvikus Sacheri ja Esterházy torte maitsmas ja kohvi joomas. kella kuuese rongiga sõitsime sinna pommikauku.
aga tavaika, kuna otsustasin samm sammu haaval võtta ja kuna tore vanasõnagi õpetab, et suur tükk ajab suu lõhki, siis praeguseks aitab ja ma lähen nüüd magama.
mõtlema paneb see, et mul on pidevalt öö ja päev vahetuses. huvitav miks see küll nii on. või mis ajast..?
teie,
k.
22 juuni 2009
28 mai 2009
MA OLEN VEEL ELUS!!
a no postitamisega on nüüd küll nii, et k+ige sellega j+uan vast alles eestis järgi. sest loetud (28) päeva pärast hakkan juba rallitama siit ja sinnamaani on ka ikka sabistamist küllaga.
seniks musid ja kallid ja et 1. JUULIL IKKA K6IK TEAKSID, ET MA SIIS TULEN!! (väike vihje v+i nii... :D)
ahjaa, ja see kostüüm sobib ikka vägavägavägahästi mulle, tänks, tiina.
ja mikk ja liina, no nüüd on vist juba törtsu teravam see pilt siin. :)
a no postitamisega on nüüd küll nii, et k+ige sellega j+uan vast alles eestis järgi. sest loetud (28) päeva pärast hakkan juba rallitama siit ja sinnamaani on ka ikka sabistamist küllaga.
seniks musid ja kallid ja et 1. JUULIL IKKA K6IK TEAKSID, ET MA SIIS TULEN!! (väike vihje v+i nii... :D)
ahjaa, ja see kostüüm sobib ikka vägavägavägahästi mulle, tänks, tiina.
ja mikk ja liina, no nüüd on vist juba törtsu teravam see pilt siin. :)
03 aprill 2009
ma lugesin nüüd jälle oma eelmise postituse läbi ja veendusin, et ma ei oska enam üldse eesti keeles kokku-lahku kirjutada. mitte, et ma kunagi seda sajaprotsendiliselt osanud oleks, aga siiski v+iks törts paremini neid ne-reegleid järgida (näide: mitmekihiliNE)
eeniveis. jätkame saagat "kadri üritab oma blogipostidega kaasaaega j+uda":
reedesel vaheajapäeval ei teinud järjekordselt midagi tarka. ou, +htul oli selline asi nagu frauenball. ehk siis täpselt nagu tavaline ball, aga ainult naistega. ja hästi palju tantsuvihtumisega. aga seekord ma tantsuvihtumises kaasa ei löönud, ei olnud kuidagi mahti. agaagaagaaga järgmisel päeval oli midagi väga toredat. FASCHING!!! ehk eesti keeli vastlad. ja sellega kaasnevad pidustused. mu külas on traditsiooniks, et vastlapäevale eelneval laupäeval on karneval-rongkäik läbi küla ja pärast seda erinevate k+rtside külastamine v+i siis kultuurimajas toimuv pidu, kus iga ühing peab mingi geniaalsusega üles astuma (eelmisel aastal oli mu orkester stompi järele teinud. ja väga edukalt ka veel, olen isegi vidjosid näinud). ja need toimuvad siis vahelduvalt. et noh, üks aasta üks ja teine aasta teine. ja sel aastal oli siis rongkäik. ja otsustasime orkestriga ühiselt haiglainimestena üles astuda. mina riietasin ennast keemialaborist avalikult varastatud kitlisse, t+mbasin teistelt saadud haiglamütsi pähe, kummikindad ja desinfektsioonipudelisse doseeritud schweppes'i taskusse, mängusüstlad ja -stetoskoop kaela, järjekordselt keemialaborist avalikult varastatud prillid pähe ning DR.SOMMER'i nimesilt rinda, ning t+mbasin padavai marsiraamatute ning pilliga küla peale. dr. sommer on nimelt üldse kultusajakirja bravo meeskonnast. see tore olevus, kes annab 12-aastastele seksuaaln+uandeid. ja ütleme siis nii, et nalja sai ikka palju, kui inimesed tabasid, kellega minu näol tegemist on. AHJAAA ja punase klouninina panin ka veel pähe. ja no VÄGA adekvaatne nägin välja. ja VÄGA adekvaatseid küsimusi sain ka ikka tänu oma nimesildile. hahha.
pagana pihta, tunnikell helises jälle. ma lippan. edukat reklaamilugemist!
See all the ways you can stay connected to friends and family
eeniveis. jätkame saagat "kadri üritab oma blogipostidega kaasaaega j+uda":
reedesel vaheajapäeval ei teinud järjekordselt midagi tarka. ou, +htul oli selline asi nagu frauenball. ehk siis täpselt nagu tavaline ball, aga ainult naistega. ja hästi palju tantsuvihtumisega. aga seekord ma tantsuvihtumises kaasa ei löönud, ei olnud kuidagi mahti. agaagaagaaga järgmisel päeval oli midagi väga toredat. FASCHING!!! ehk eesti keeli vastlad. ja sellega kaasnevad pidustused. mu külas on traditsiooniks, et vastlapäevale eelneval laupäeval on karneval-rongkäik läbi küla ja pärast seda erinevate k+rtside külastamine v+i siis kultuurimajas toimuv pidu, kus iga ühing peab mingi geniaalsusega üles astuma (eelmisel aastal oli mu orkester stompi järele teinud. ja väga edukalt ka veel, olen isegi vidjosid näinud). ja need toimuvad siis vahelduvalt. et noh, üks aasta üks ja teine aasta teine. ja sel aastal oli siis rongkäik. ja otsustasime orkestriga ühiselt haiglainimestena üles astuda. mina riietasin ennast keemialaborist avalikult varastatud kitlisse, t+mbasin teistelt saadud haiglamütsi pähe, kummikindad ja desinfektsioonipudelisse doseeritud schweppes'i taskusse, mängusüstlad ja -stetoskoop kaela, järjekordselt keemialaborist avalikult varastatud prillid pähe ning DR.SOMMER'i nimesilt rinda, ning t+mbasin padavai marsiraamatute ning pilliga küla peale. dr. sommer on nimelt üldse kultusajakirja bravo meeskonnast. see tore olevus, kes annab 12-aastastele seksuaaln+uandeid. ja ütleme siis nii, et nalja sai ikka palju, kui inimesed tabasid, kellega minu näol tegemist on. AHJAAA ja punase klouninina panin ka veel pähe. ja no VÄGA adekvaatne nägin välja. ja VÄGA adekvaatseid küsimusi sain ka ikka tänu oma nimesildile. hahha.
pagana pihta, tunnikell helises jälle. ma lippan. edukat reklaamilugemist!
See all the ways you can stay connected to friends and family
16 märts 2009
mul endal tuleb ka oksemaitse iga kord suhu, kui seda eelmist postitust vaatan. andke andeks. ma t+ega üritan mitte s+nade seina teha, aga mis ma teha saan, kui pool elu kirjutamata on. pean ju mingit müüri laduma. ja pilte ikka ei postita, sest laisk olen ja naudin endiselt kaheksa gigase mälukaardi v+lusid. ja vana kiviajatehnoloogiaga ei taha ka jaurama hakata. ja okeiokei, paps, v+tan end kokku ja panen arvutisse ja kirjutan plaadi peale, sest mälukaart v+ib ka pange panna. ja arvuti ise ka. ja siis olen piltidest ilma.
aga ma loodan, et m+ningaid siiski leidus (vähemalt üks tegelt - mu issi), kes suutsid selle romaanistunud kroonika (=eelmise postituse) läbi lugeda. ma üritan veidike pingutada ja veidi mahlasemalt kirjutada, aga no mida ei ole, see on kirjutamisoskus. niiet peate leppima kuivade ülestähendustega. niisiis, et mitte l+hkuda traditsiooni, siis.. :
ajaa, s+brapäev. tavaiks. mitte midagi erilist. aga järgmisest nädalast hakkas mul seal vaheaeg. täpselt ühe nädala pikkune ja mis oli loomulikult, nagu k+ikidele maailma vaheaegadele kohustuslikus korras omane, liiga ekstreemselt lühike ja niisamamööduv. okei, tegelt tegin igast toredaid asju, aga ikkagi oli haigelt märkamatult lühike. kuidagi linnutiivul möödus see nädal. alustades algusest, siis esmaspäeval käisin schanzil suusatamas. tegemist on lihtsalt lameda maaga, kus saab suusatamist harjutada. ja siis sleppliftiga jälle üles s+ita. ja siis jälle lamedal pinnal tagasi veereda. pärast esimest allas+itu tundsin täiesti petetuna end. ses m+ttes, et olen AUS6NA juba mustalt pistelt alla s+itnud. törts s+itnud ja siis pärast ühte aeglast kurvi supermänni kombel lumes alla vuhisenud. see oli sveitsis nimelt. ja illlllllllllgelt l+bus oli, nagu arvata v+ite. sveitslased veendusid järjekordselt, et eestlased on hullud. (JAWOHL!) ei, aga schanzil oli ka hea. sai päriselt ka .. harjutada. mis on ka oluline. tehnikat ja .. tehnikat harjutada? et no.. p+lvedesse minemist ja siis ka ühe suusaga s+itmist. hahahah, otsustasimegi martinaga (mu noorem vahetuspiff), et tavaiks, liiga igav on kogu selle slaalomi ja metsateekeste ja küngaste s+itmise juures, et v+tame ühe suusa ära ja teeme nalja. ja no nalja saigi, sest kui ühe suusaga s+idad, siis on täpselt ühe kurvi tegemine peaegu naljanumber, kuid aint selle hetkeni, kui pead teistpidi kurvi tegema. siis on pekkis lihtsalt. ma ei suutnud seda pea kordagi normaalselt teha. okei, tegelt paar korda +nnestus ja kogu selle jaurami peale prantsatasin isegi hämmastavalt väikse arvu kordi istukile. olin pea uhke enda üle. ja no kui see oli esmaspäval, siis teisipäeval oli niisama maailma suurim laisklemise päev, sest t+ega seda päeva ei suuda enam meenutada. nagu mingi suur must auk. ning ei, must auk ei ole mäluauk joomisest, vaid lihtsalt .. laisklemisest t+enäoliselt. ehk siis kui teisipäev läks auru välja laskmisele, siis kolmapäeval käisime haueckis suusatamas. ja kadri suutis pärast teist allas+itu oma neljatunnipileti kuskile ära kaotada. aga sain kohe uue. värk oli selles, et s+itsime järjekordselt mingisugusel ägeda metsateekesel ja siis kadri otsustas jälle paksu lumme s+ita. (mul on see kombeks juba saanud, nagu näha, eksole) ja siis sinna kuhugile jätsin oma pileti ka arvatavasti. muidu oli tsill, sai sügavlume (fakk, mul pole aimugi, mis need s+nad eesti keeles on. teen s+na-s+nalt otset+lget, sorri..)s+itu harjutada ja veenduda, et vaja veel harjutamist ja lühikeste suuskadega proovimist, sest tavalistega ei saa reiek+rguses lumes essugi teha. viska külili, t+sta suusad taevasse ning vaheta külge. ning ürita siis kuidagi uuesti püsti t+usta. r+hk s+nal ÜRITA. aga maailma kaifim tunne on siiski selles lumes s+ita. ka siis, kui kurvitatud ei saa. sest see jumalik tunne, mis su jalgu vallutab, kui puhtast puutumata lumest läbi s+ita, on .. jumalik.
ja no samal päeval, kui koju just olin j+udnud, sain härra keio vutilt telefonik+ne, et JOUKADRIMISTEED? värk selles, et otsakooli bigband oli austrias parasjagu ja olid just viinis ja mina juba kolm kuud varem kriiskasin, et tahan neid näha. ja +igel ajal suutsin minule kombe kohaselt selle poolenisti ära unustada. aga too k+ne päästis veel päeva, sest samal +htul v+tsin kodinad, vanema vahetuspiffi johanna ja ja pangakaardi kaasa ja panin padavai viini. väga tsill oli, sest ööbida saime v+ltstädipoja juures (needsamad, kellega oktoobriski aega koos veetsime, kui viinis käisime) ja siis oli lihtsalt tore. ja no loomulikult pärast esimest minutit, kui nende paganama eestlastega taaskohtumise h+isetest üle olin saanud, ei pidanud need paganama eestlased väheseks mainida, et ma räägin eesti keelt aktsiendiga. ja siis sai loomulikult terve +htu (umbes viis tundi kannatasime üksteist aint välja. hahaha, ei, tegelt pidin viini-kodu poole minema, kell oli öösel juba) minu kulul nalja heita. "HAHA, kadri, ütle kaksteist kuud ... HAHAHHAHAHA. kadri, ütle gunnar graps. ... HAHAHAHAHA!!!" ja no umbes nii see käis. aga päris haigelt hea tunne oli jälle m+nusate eestlastte kvaliteethuumori keskel olla, sest aus+na mitte ühelgi teisel rahvusel pole v+imet lihtsalt ühes+nalisi nalju teha ja siis sealt kolmekihiline nali välja naerda. me, eestlased, oleme lihtsalt geniaalsed, ma ütlen teile! (jah, mulle meeldib tihti endale komplimente teha!)
järgmisel päeval, kui ikka veel viinis olime, tsillisin selle v+ltstädipoja ja tema perega. aus+na lihtsalt hästi toredad inimesed on. tema on gerhard ja vanust umbes neljakümne (pigem alla) ringis ja temake on sabine ja vanust on umbes samapalju. ja lapsi on neil kaks - umbes kuuene.. fakk, unustasin nime ära.. SOPHIE ja tema noorem vend - umbes kahe aastane gregor. ja lapsed on lihtsalt niiimearmsad, et sure ära. selliseid kukulinde vaadates tekib endal j+le kartus, et kurat, ise küll lapsi ei taha, sest kuidasohkuidas suudaks ise vaid selliseid kullatükke kasvatada?! ses m+ttes, et ma olen küll jumalasta kindel, et laste kasvatamises paneks ma küll pange. ja kuidas veel! sajaga pange lihtsalt. okeiokei, teema juurde tagasi: hommikupoole käisime albertinas - ägedas kunstimuuseumis, kus sai ägedat kunsti vaadata. mina kui kunsti- ja arhitektuuripede (nagu üks tore tüdruk ühel toredal päeval mulle helisngis ütles ;)) sain oma suurenenud kultuurivajadusi veidike rahuldatud ja siis olin jälle tsuti +nnelikum. ja pärastl+una veetsime kodus süüa tehes, lastega mängides, süües ja jutustades. kuuesele rongile läksime.
... tunnikell, andestage. ja seekord tuleb järjekordselt geniaalne hotmaili ja msni reklaam l+ppu. jah, ma kirjutan koolist.
check out the rest of the Windows Live™. More than mail–Windows Live™ goes way beyond your inbox. More than messages
aga ma loodan, et m+ningaid siiski leidus (vähemalt üks tegelt - mu issi), kes suutsid selle romaanistunud kroonika (=eelmise postituse) läbi lugeda. ma üritan veidike pingutada ja veidi mahlasemalt kirjutada, aga no mida ei ole, see on kirjutamisoskus. niiet peate leppima kuivade ülestähendustega. niisiis, et mitte l+hkuda traditsiooni, siis.. :
ajaa, s+brapäev. tavaiks. mitte midagi erilist. aga järgmisest nädalast hakkas mul seal vaheaeg. täpselt ühe nädala pikkune ja mis oli loomulikult, nagu k+ikidele maailma vaheaegadele kohustuslikus korras omane, liiga ekstreemselt lühike ja niisamamööduv. okei, tegelt tegin igast toredaid asju, aga ikkagi oli haigelt märkamatult lühike. kuidagi linnutiivul möödus see nädal. alustades algusest, siis esmaspäeval käisin schanzil suusatamas. tegemist on lihtsalt lameda maaga, kus saab suusatamist harjutada. ja siis sleppliftiga jälle üles s+ita. ja siis jälle lamedal pinnal tagasi veereda. pärast esimest allas+itu tundsin täiesti petetuna end. ses m+ttes, et olen AUS6NA juba mustalt pistelt alla s+itnud. törts s+itnud ja siis pärast ühte aeglast kurvi supermänni kombel lumes alla vuhisenud. see oli sveitsis nimelt. ja illlllllllllgelt l+bus oli, nagu arvata v+ite. sveitslased veendusid järjekordselt, et eestlased on hullud. (JAWOHL!) ei, aga schanzil oli ka hea. sai päriselt ka .. harjutada. mis on ka oluline. tehnikat ja .. tehnikat harjutada? et no.. p+lvedesse minemist ja siis ka ühe suusaga s+itmist. hahahah, otsustasimegi martinaga (mu noorem vahetuspiff), et tavaiks, liiga igav on kogu selle slaalomi ja metsateekeste ja küngaste s+itmise juures, et v+tame ühe suusa ära ja teeme nalja. ja no nalja saigi, sest kui ühe suusaga s+idad, siis on täpselt ühe kurvi tegemine peaegu naljanumber, kuid aint selle hetkeni, kui pead teistpidi kurvi tegema. siis on pekkis lihtsalt. ma ei suutnud seda pea kordagi normaalselt teha. okei, tegelt paar korda +nnestus ja kogu selle jaurami peale prantsatasin isegi hämmastavalt väikse arvu kordi istukile. olin pea uhke enda üle. ja no kui see oli esmaspäval, siis teisipäeval oli niisama maailma suurim laisklemise päev, sest t+ega seda päeva ei suuda enam meenutada. nagu mingi suur must auk. ning ei, must auk ei ole mäluauk joomisest, vaid lihtsalt .. laisklemisest t+enäoliselt. ehk siis kui teisipäev läks auru välja laskmisele, siis kolmapäeval käisime haueckis suusatamas. ja kadri suutis pärast teist allas+itu oma neljatunnipileti kuskile ära kaotada. aga sain kohe uue. värk oli selles, et s+itsime järjekordselt mingisugusel ägeda metsateekesel ja siis kadri otsustas jälle paksu lumme s+ita. (mul on see kombeks juba saanud, nagu näha, eksole) ja siis sinna kuhugile jätsin oma pileti ka arvatavasti. muidu oli tsill, sai sügavlume (fakk, mul pole aimugi, mis need s+nad eesti keeles on. teen s+na-s+nalt otset+lget, sorri..)s+itu harjutada ja veenduda, et vaja veel harjutamist ja lühikeste suuskadega proovimist, sest tavalistega ei saa reiek+rguses lumes essugi teha. viska külili, t+sta suusad taevasse ning vaheta külge. ning ürita siis kuidagi uuesti püsti t+usta. r+hk s+nal ÜRITA. aga maailma kaifim tunne on siiski selles lumes s+ita. ka siis, kui kurvitatud ei saa. sest see jumalik tunne, mis su jalgu vallutab, kui puhtast puutumata lumest läbi s+ita, on .. jumalik.
ja no samal päeval, kui koju just olin j+udnud, sain härra keio vutilt telefonik+ne, et JOUKADRIMISTEED? värk selles, et otsakooli bigband oli austrias parasjagu ja olid just viinis ja mina juba kolm kuud varem kriiskasin, et tahan neid näha. ja +igel ajal suutsin minule kombe kohaselt selle poolenisti ära unustada. aga too k+ne päästis veel päeva, sest samal +htul v+tsin kodinad, vanema vahetuspiffi johanna ja ja pangakaardi kaasa ja panin padavai viini. väga tsill oli, sest ööbida saime v+ltstädipoja juures (needsamad, kellega oktoobriski aega koos veetsime, kui viinis käisime) ja siis oli lihtsalt tore. ja no loomulikult pärast esimest minutit, kui nende paganama eestlastega taaskohtumise h+isetest üle olin saanud, ei pidanud need paganama eestlased väheseks mainida, et ma räägin eesti keelt aktsiendiga. ja siis sai loomulikult terve +htu (umbes viis tundi kannatasime üksteist aint välja. hahaha, ei, tegelt pidin viini-kodu poole minema, kell oli öösel juba) minu kulul nalja heita. "HAHA, kadri, ütle kaksteist kuud ... HAHAHHAHAHA. kadri, ütle gunnar graps. ... HAHAHAHAHA!!!" ja no umbes nii see käis. aga päris haigelt hea tunne oli jälle m+nusate eestlastte kvaliteethuumori keskel olla, sest aus+na mitte ühelgi teisel rahvusel pole v+imet lihtsalt ühes+nalisi nalju teha ja siis sealt kolmekihiline nali välja naerda. me, eestlased, oleme lihtsalt geniaalsed, ma ütlen teile! (jah, mulle meeldib tihti endale komplimente teha!)
järgmisel päeval, kui ikka veel viinis olime, tsillisin selle v+ltstädipoja ja tema perega. aus+na lihtsalt hästi toredad inimesed on. tema on gerhard ja vanust umbes neljakümne (pigem alla) ringis ja temake on sabine ja vanust on umbes samapalju. ja lapsi on neil kaks - umbes kuuene.. fakk, unustasin nime ära.. SOPHIE ja tema noorem vend - umbes kahe aastane gregor. ja lapsed on lihtsalt niiimearmsad, et sure ära. selliseid kukulinde vaadates tekib endal j+le kartus, et kurat, ise küll lapsi ei taha, sest kuidasohkuidas suudaks ise vaid selliseid kullatükke kasvatada?! ses m+ttes, et ma olen küll jumalasta kindel, et laste kasvatamises paneks ma küll pange. ja kuidas veel! sajaga pange lihtsalt. okeiokei, teema juurde tagasi: hommikupoole käisime albertinas - ägedas kunstimuuseumis, kus sai ägedat kunsti vaadata. mina kui kunsti- ja arhitektuuripede (nagu üks tore tüdruk ühel toredal päeval mulle helisngis ütles ;)) sain oma suurenenud kultuurivajadusi veidike rahuldatud ja siis olin jälle tsuti +nnelikum. ja pärastl+una veetsime kodus süüa tehes, lastega mängides, süües ja jutustades. kuuesele rongile läksime.
... tunnikell, andestage. ja seekord tuleb järjekordselt geniaalne hotmaili ja msni reklaam l+ppu. jah, ma kirjutan koolist.
check out the rest of the Windows Live™. More than mail–Windows Live™ goes way beyond your inbox. More than messages
28 veebruar 2009
noniinoniinonii.
jäin oma jutuga novembrikuusse maturaballi aegadesse...ehk siis löön aga oma märkmikukese järjekordselt lahti ja vaatan, millega hilisemal ajal hakkama olen saanud.
ning jah, olen endiselt täie elu ja tervise juures. (teie kahjuks v+i +nneks, ma ei tea, peate ise otsustama)
nädal hiljem (21. novembril, 2008. aastal) käisin mingi teise kooli [HTL Kapfenberg (ärge küsige, ma ei tea siiamaani peast, mida see lühend tähendab)] ballil. oli jälle tegelt tore end paar tundi ilusaks teha ja siis ilus kleit selga ajada ja siis vurravurra kingakeste k+psudes ballile kepsutada. ja siis seekord isegi päriselt tantsup+randal keerutada (ja noh päriselt ikka ka keerutada ja keerelda), sest keegi poisslaps oskas hästi tantsida ja siis seejuures ka mind tantsutada. suht vahva oli tegelt niisama keerelda ja siis pärast komplimente oma tantsuoskuse kohta vastu v+tta. arvati isegi, et ma päriselt tegelengi tantsimise, v+i vähemalt balletiga, sest mu jalad pidavat ju sulgkerged olema (väitsid pealtnägijad). ning jah, kadri ego t+usis lakke jälle.
järgmisel päeval vurasin v+lts-empsiga grazi, sest tal oli seal mingi seminar ja ma kasutasin rahulikult v+imalust niisama autoga kaasa s+ita, sest polnud enne kunagi grazis käinud. ja ikka sigarahule jäin, et kaasa s+itsin, sest ikka uskumatult ilus linn on. ära armusin t+esti esimesest silmapilgust. okei, päris mitte esimesest, aga no siiski-siiski eksole. vanalinn on seal suur ja ilus. ja meenutab tallinna vanalinna. sellepärast olengi siimaani veel alati roosade p+skedega, kui grazi peale m+tted liiguvad. päeva veetsin juliaga. hästihästi tore tüdruk/naine/neidis/neiu/tütarlaps/sisestaisesobivs+na, kes on tegelt mu v+ltspapsi venna tütar. umbes 23-aastane ja käis ka kunagi nooruses vahetusaastal, prantsusmaal nimelt. hästi sümpaatne ja meeldiv inimene. tekkis järjekordselt inimese tunne mul ühes+naga, kui sain tsivilisatsiooniaugust välja, inimeste keskele (r+hk s+nal inimeste, mitte mingi.. mitteinimeste keskele). et no sai ikka muudest asjadest ka vahepeal räägitud, mitte ainult teatud inimestega mandunud teemadest nagu näiteks "millist värvi ma oma juuksed nüüd värvin?" v+i "kes kellele mida ja miks ütles". eeeeeehk siis olen ikka väga külaellu sisse integreerunud. aga tulles tagasi teema juurde, graz oli ja on endiselt sigailus ja tol päeval t+es+na kujutasin ette, et sinna tahangi ülikooli minna. selle m+tte purustas aga veebruaris tehtud külaskäik grazi ülikoolid lahtiste uste päevadele, kus avastasin, et vist ikka ei taha midagi seal +ppida, sest seal pole midagi huvitavat mu jaoks vist. mitte, et ma teaks juba, mida ma +ppida tahan, aga no .. ei olnud minu jaoks. nii palju tean öelda. aa, ja siis seal grazis (mis on umbes tallinnasuurune linn tegelt) on selline äge toidukohtade kett nagu .. ma ei mäleta nime. ühe koha nimi oli sagewerk. ja siis ma armusin ära sellesse, sest sa saad ise enda roa valmis teha. ses m+ttes, et on mingid erinevad lehekesed ja siis ise tärnitad ja ristitad, mida täpselt oma pitsa peale v+i salati sisse tahad. retsilt kaif.
ahjaa, sama päeva +htul, stanzi tagasi j+udes, läksin veel ühe s+brantsi, cornelia (conny) sünnipäevale. ta sai 16 ja on nüüd seaduse silmis täitsa suur inimene. tohib meie liidumaas lausa kaheni väljas olla ja siis veel +lut ja veini ka veel sealjuures kaanida. ja mis veelgi enam - hääletada tohib ka. ma ei tea, kas olen rääkinud, aga siin, austrias, anti septembris 2008 esimest korda hääle+igus ka 16-aastastele. et noh, alatest 16 tohid hääletama minna. erakondi ja poliitikuid valida. suhteliselt uskumatu. valimistulemused ei olnud just k+ige toredamad seejuures, sest k+ik noored tundusid valinud olevat paremale kalduvate parteide poolt, kelle p+him+tete hulka kuulub ka välismaalaste vihkamine. jippii!
28. novembril 2008 (reedene päev) oli mu jalkatrenni j+ulupidu. vahva oli. ühes gasthausis (lokaal/pubi/k+rts/söögikoht/joogikoht k+ik ühes), almwirtis unteralmis - need on mu enda jaoks, et kui kunagi seitsmekümne aasta pärast loen, tean ka, millist k+rtsi konkreetselt silmas pean, ja siis s+ime ja j+ime ja loosisime j+ulukinke ka. ma sain üllatus-üllatus j+uluteemalise tassi ja shokolaaditahvli ja j+ulujulla omanikuks. ehk siis elagu igasugused j+ululoosid, kus tegelt inimesed ei oskagi midagi paremat kinkida kui tasse ja vaase ja nahahooldustoodete kinkekomplekte. aga pidu ise oli tore. ja törts varajatesse hommikutundidessegi kestis, nagu kord ja kohus.
5. detsembril (nädal hiljem) oli selline päev nagu KRAMPUS!!!! juhhuijjaa ja juhhuija, te v+ite seitseteist korda arvata, kas tegemist on maailma lahedaima traditsiooniga v+i on tegemist maailma lahedaima traditsiooniga!? vahetuslaplane venemaalt sattus ikka sigavaimustusse sellest ja ei suuda siiamaani (möödunud on kolm kuud) maha rahuneda. okei, selgitan ka siis eksole. siin austrias on nii, et j+uludel ei tule mitte j+uluvana, nagu ikka korralikes läänestunud riikides (ka eestis ja pooles idaplokis, mis tegelt üldse nii läänestunud pole) ennemuiste, vaid hoopis taadike-onuke-poisike-vennake nimega christkind (otset+lkes j+ululaps). see tüüp tuleb ikka 24. detsembril, nagu meilgi traditsiooniliselt. aga .. noja, nüüd taipasin, et see ei puutu üldse asjasse. k+va, ma oskan asju hästi seletada. alustan ikka nii otsast kui v+imalik (ala "kui lugu ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, kui mu isa ja ema ...") sorri. aga tavai, lähen seletusega edasi.. 6. detsembril on aga st. niklause päev. selle sama kaitsepühakuga on ikka tegemist. see meres+itjate ja meremeeste ja laste ja kaupmeeste ja valesüüdistatute ja ..prostituudide (??) kaitsja, kes on tegelikult ka j+uluvana mudel, kuna ta olevat jätnud münte nende inimeste jalan+ude sisse, kes olid oma jalan+ud temale (st. niklausele) kasutamiseks välja jätnud (jah, mul on vikipeedia k+rval lahti. xD). ja siis sellel pühakul on kombeks siinmaal ja tänapäeval lastele lihtsalt +unu, pähkeleid ja shokolaadi tuua. aga seda ka aint headele lastele. ja siis pahadele lastele on tal sellised koletisemürakad nagu krampused kaasas. ja siis viiendal detsembril on nende väikeste kuradikeste päev. ja kogu värk keerleb selle ümber, et mingid kindlad inimesed riietavad end nendesse kuradikeste kostüümidesse ja siis käivad ringi ja karistavad pahasid lapsi - virutavad piitsalaadse asjandusega vastu jalgu v+i tagumikku. ja nagu igal pool kombeks, oli minu külas ka +htul siis ikka korralikud pidustused. mingil kindlal ajahetkel tuli sankt niklaus ja jagas headele lastele kommi. ja siis törts hiljem tulid mingi traditsionaalse näitemängu keskel need kollikesed (täismehed tegelt ikka) ja no vana hea google annab sellise pilditulemuse, mis peab ikka väga paika. ehk siis just täpselt sellised need armsad koletikesed välja näevadki. ja tegelt mul on endal ka pilte, aga tänu mu kaheksagigasele (tänks issi selle eest, muideks, ilgelt mugav on) mälukaardile ja endiselt kiviaja tehnoloogiale, on need pildid mul endiselt mälukaardil ja arvutisse t+mbamata. see selleks. aga no mina sain ikka korralikult tol päeval oma mittesooritatud pahategude eest nahutada. mul pole aimugi, miks, aga nende kollikeste seas olin populaarne, niiet suht tihti tuldi ja anti kobakas vastu jalgu. aga sellest hoolimata olen siiamaani väga vaimustuses sellest. illllllllllgelt tore ja naljakas ja .. törts hirmutav jauramine ikka on. effing lahe, kahju, et eestis selliseid traditsioone pole. aus+na.
samal nädalavahetusel sain ka oma esimese suusaproovi tehtud. pühapäeval käisime veitschis suusatamas. ja kadri tegeles siiski rohkem mäelt lume alla nühkimise, kui suusatamisega, aga no.. nii peabki olema. iga algus on raske ütlen ma selle peale. aga hoolimata igast kukkumistest avastasin juba siis, et sitaks lahe on ikka see mäesuusatamine. seda m+istsin tol hetkel, kui kuskil kolmkend meetrit mööda pehmet lund pärast kukkumist alla libisesin. mu v+lts+ed arvasid, et ma olen ikka päris segane peast, kui pärast kukkumist ilgelt itsitama hakkan ja h+iskan, kui lahe ikka see k+ik on. aa, ja siis tol päeval ühe teise kukkumise käigus tegin törts oma paremale p+lvele liiga, mis paistetas siis üles ja tegi umbes poolteist kuud aia-aia, aga ega see mind siis ei takistanud eksole. ja siis samal päeval (see oli muideks pühapäev ja järgmisel päeval oli järjekordselt mingi püha, mis tähendas, et kooli ei pidanud minema) käisin ka mingil järjekordsel j+ulupeol (bei da gini - järjekordne ääremärkus mulle endale). ja järjekordselt oli tore.
järgmisel nädalavahetusel (järjekordselt reedesel päeval - 12. detsembril - taaskord palju +nne, emme :)) oli hoopis ühe ägeda koosseisu nimega aniada a noar kontsert minu tsiviilisatsioonipuhtas kodukülas. sellist m+nusat rahulikku folki tegid. rahulikku seepärast, et j+uluaeg oli juba käest ja folki sellepärast, et nad teevadki tavaliselt folki. ja siis istusin jälle publiku seas ja m+tlesin, et ououou, kuidas ootan neid viimaseid kuumi juulikuu päevi, kus saab viljandis ringi leelotades elu nautida. ja siis sattusin nii vaimustusse sellest grupist, et rääkisin neile ka, et ouou, mehed, meil on ka selline folgifestival eestis ja ehk tahate esinema tulla? ja siis mehed ütlesid, et jaja, tahame küll, miks mitte, ning andsid paar näidisplaati kaasa ja jäid vastust ootama. mina postitasin need koos törts vigases eesti keeles kirjutatud kirjaga viljandi poole teele ja jäin ka vastust ootama. siiamaani pole midagi tulnud. niiet ei teagi, kuidas nüüd on. ma tegelt ausaltöeldes olin selle vahepeal täiesti ära unustanud, praegu, nina märkmikus üle pika aja, tuli jälle meelde, et selline sündmus oli ka, ja et peaks küsima, kuidas ikka siis lood on.. mnjes.
järgmisel päeval oli mu kohaliku orkestri j+ulupidu webergut'is. see oli ekstreemselt l+bus. nagu j+ulupeod ikka olema peavad. v+i noh, mida nad tavaliselt küll pole, aga minu puhul siin riigis on kuidagi ikkagi olnud eksole. seal s+ime ja j+ime ja mängisime pilli ja l+ime tantsu, niiet ikka top-notch üritus oli. ja siis järjekordselt see kuradima j+ululoos. aga no seekord ei olnud ikka kuradima j+ululoos, vaid hoopis ouououu, sest et mina sain endale kaelaehte, mis ikka maksis kindlasti rohkem kui kokkulepitud 10-15 eurot. ja no oma asjaliku ninaga suutsin välja selgitada, kes selles süüdi oli ja siis sain teda isiklikult tänada. suht hull ikka. aa, ja seal sai ka ikka end katki süüa. jess! ja tänkjuulooorddzhiisuss, et austrias j+ulude ajal väikeste küpsiste küpsetamise ja SÖÖMISE traditsioon on. kas kadri armastab küpsiseid ja on ise üks suur küpsis nüüd pärast j+ule v+i kas kadri armastab küpsiseid ja on ise üks suur küpsis pärast j+ule v+i .. jaa?!
ja siis! jasiisjasiisjasiisjasiis! järgmisel nädalal s+itsime suusatama. JUHHUIJJJAAA! 17. detsember (kolmapäev vist oli?) kuni 19. detsember. okei, tavai, mitte nii pikalt, aga siiski. salzburgi liidumaal hinterglemmis. mu vahetuspapsi +el on seal selline külalistemaja ja siis me ööbisime seal ja mina käisin kaks päeva s+itmas. mu v+ltspaps oli juba kolm päeva ise seal s+itmas, niiet v+is endale julgelt sellist aeglast tempot lubada, millega mina ikka pidevalt s+itsin. aga no pärast neid kahte päeva olin juba ikka paremas vormis kui enne. et no sain isegi vahepeal s+itmist nautida, mitte aint pidevalt istukile prantsatada ja siis jälle lund suust välja sülitada. (oufakk, mul on vist käekramp juba. kuidagi vasaku käe mingisugune lihas annab veits tunda, et on väsinud. see kuradima trükkimine v+tab ka terve igaviku siin. v+i noh, tegelt on pigem terve igavik möödunud ja ma ikka tahaks k+ike kuidagi kirjalikult säilitada, nii kaua kui veel meeles on. niiet ise süüdi, tean-tean)
järgmisel päeval käisin elus esimest korda sellises kohas nagu "vogelsteign" tantsu löömas. tantsu ei löönud eriti ja nii palju nalja ka ei saanud. kuidagi ekstreemselt tümakas muss oli ja inimesed seal olid ka ikka .. vastavad. ütleme nii. ja siis ja siis tuligi peagi see k+ige tähtsam punkt j+uluajal. kaksk+ndnelidetsember, kus sai KIIIIINNNKEEEEEE! hommikupoole koristasime, ehtisime kuuske, päeval käisime laste j+ulu jumalateenistust kuulamas-vaatamas (eriti numpsik oli - mingi näidendikene muusikaga ja siis too vaimulik seal ees pidas ka eriti numpsi k+ne), v+lts-papsi isa juures saiukesi söömas ja kohvi joomas ning siiis. JA SIIS, lapsed, JA SIIIIIIIS ... tulime koju tagasi kinke avama. l+bus oli. ja kinke sain ka ikka. k+ige otstarbekamaks nendest on senini osutunud mingid m+nusad löhvakad kodupüksid, aga tulevikus kuluvad kindlasti säärekaitsed marjaks ära, kui päriselt jalka tagumiseks lahti läheb (kas ma olen üldse maininud, et jalkatrennis üldse käin? kui ei, siis nüüd mainin. mitte, et ma jalkaäss oleksin v+i et must jalkaäss saaks, aga lihtsalt.. nii l+bu m+ttes v+i nii). (mul nüüd hakkas vasaku käevarre peal mingi lihas tundma andma.. ouououu. ebameeldiv. joogijanu on ka) ja no järgmisel päeval tähistasime noorsoole kohaselt esimest rahulikku j+ulupüha veits künka otsas asuvas hütis. ja no seal oli ka j+ulumeeleolu ikka laialt. :D
ning l+puks, l+puks on kätte j+udnud aeg, kus j+udsin olevikku. ei pea enam midagi tagantjärgi kirjutama. HAHHAHAHA, tüng, totakad. ma jätkan oma sigaigavat (jah, olen juba märganud, et s+na "siga" igasuguste omaduss+nade ette toppimine on mulle miskipärast praegu väga omaseks saanud) kroonikat ning seejuures ka teie, vaeste, kes olete asjaks v+tnud siin seda lugeda, piinamist ning teadvustan, et järgmiseks kuupäevaks on 27. detsember 2008. aastal. hommikupoole käisin meie väikse järve peal oma noorema v+lts+ega uisutamas ning +htal panin padavai rongiga shveitsi poole juba. värk nimelt selles, et tore noortaun hendrik kull s+itis oma s+psidele sveitsi külla ja mind kutsuti ka. ehk sain üle nelja kuu näost-näkku eesti keelt rääkida. ja ikka naljakas oli. väga koomiline. ja mitte ainult eesti keel. sveitsis oli tegemist väga ...omapäraste noormeestega. ehk teisis+nu r+vedatemeestenaljadega mehehakatistega. ei, aga tegelt oli väga tore. nalja sai palju ja suusatada sai ka palju ja sveitsi sai ka näha. suusatada sai sellepärast, et ühel s+psil on suusakuurordis (saas fees) korter ja siis kuni esimese jaanuarini tsillisime seal ja käisime päeval suusatamas-lauatamas ja +htuti muid sinnajuurde kuuluvaid traditisoonilisi asju tegemas (singstari mängimist pean silmas eksole). esimese jaanuari koos uue aastaga v+tsime ka seal vastu. ja eriti tore oli ikka. shampust j+ime ja klaase l+ime ka kokku. ja rikaste rahakulutajate ilutulestikku vaatasime ka. k+ige ägedam oligi see, et konkreetselt südaööl olime korteri balkonil, l+ime klaase kokku ning vaatasime ilutulestikku läbi langeva lume. täiesti perfektne ilm uueks aastaks oli. ja no, pidigi ikka olema, sest kuskil paarituhande meetri k+rgusel ei tohi küll mingist lörtsist juttugi olla. ja siis samal päeval, esimesel jaanuaril, s+itsime padavai luzerni poole, kus tüübid (marco ja liwi) päriselt elavad. käesoleva aasta teisel päeval käisin ma mööda luzerni jalutamas. ja järjekordselt päris ilus linn ikka on. väga hea kebabiga. mul on siiralt kahju, et eestis kebabi süüa ei saa. v+i noh, saab, aga seal pole vastavat kvaliteeti. v+i noh, mittemingit kvaliteeti pole. niiet seepärast ei saagi süüa. okei, kolmandal päeval käisin bernis ja veendusin jälle, et ikka ilusa linnaga on tegemist, ning neljandal päeval pakkisin kotti, s+in hästi +htust (ja no ikka väga hästi!) ja j+in head starbucksi kohvi ning istusin rongi peale, et koju tagais s+ita. viiendal kuupäeval, esmaspäeval, olin hummikul enne kaheksat tagasi austria-kodus. ja siis avastasin, et oi kui hea odav see vana hea austria ikka on. sest sveitsi v+ib rahulikult norraga samale pulgale panna. juhhu! not. (et noh, see not käis aint juhhu kohta, mitte sveitsi elukalliduse kohta)
ja siis hakkas mu kullaarmas kool jälle.
ja no praegu ei viitsi enam üldse edasi kirjutada, aga m+tlen, et kui aint mingi paar kuud on tarvis kokku v+tta, pole ju midagi nii hullu. aga ma olen juba praegu seda siin kuskil poolteist tundi kirjutanud, niiet juhhuijja. ma lähen otsin shokolaadi vahepeal. ning jah, vastuseks teie m+tteis kerkinud küsimusele, olen küll siin vahetusaastal +igetele vahetus+pilastele kohaselt törtsukene (mis törtsukene paraja hunniku v+rra) raskemaks läinud. uops! aga ma lähen nüüd seda shoksi otsima..
...ja tulin juustuleivaga tagasi.
kool hakkas ja siis ei olnud endiselt mitte midagi huvitavat seal toimumas. mingi aeg olin ma isegi päris haige. aga siis sain päris terveks. ja siis tuli yfu-keskaasta seminar. 16. jaanuaris kuni 18. jaanuarini olime koos teiste vahetusmehikestega kohas nimega spithal am pyhrn ning saime jälle osavamaks ja targemaks tänu produktiivsetele ja mitteniiproduktiivsetele grupidiskussioonidele. ja järjekordselt sai nii palju nalja, et vähe pole. ja maailma k+ige segadusseajavama mänguga tutvusin ka. ja no ikka uskumatult uksumatu mäng on see. ma ei hakka siin seletama, aga kui kunagi tulevikus oleme mingi toreda seltskonnaga kuskil toredas kohas ja keegi teab mu käest targalt küsida, et kadri, mis oli see geniaalne mäng, mida sa yfu-keskaasta seminaril tundma +ppisid, siis oskan kindlalt teiega ka seda jagada. iiigatahes, see seminar tegi kuidagi silmad lahti. v+i noh, oligi juba aeg eksole, aga pigem seda pean praegu silmas, et OUOUOU, aint viis kuud veel. ja täpselt pool ajast on läbi. pigem selline pea-/seljaajushokk oli. sest need viis kuud on us-ku-ma-tult kiiresti läinud (nojaa, nüüd juba kuus kuud..eksole) ja edasi läheb t+es+na ainult kiiremini. see p+hi (vahetusaasta)elufilosoofia ikka, et elu on nagu peldikupaberirull - mida lähedamal l+pule, seda kiiremini läheb. ja no ikka väga paika peab. nii vahetusaasta kui ka muidu elu m+ttes. ja no pärast seda seminari on tuju kuidagi konstantselt positiivsuse lainel. isegi endale ajab törts hirmu nahka, et miks ma mingi liuglen ja lendlen ringi pidevalt, naeratus näkku kinni teibitud. okei, päris nii pole, aga peaaegu eksole. väike ilukirjanduslik liialdus oli see.
23. jaanuaril 2009. aastal (ilus tore reedene päev) s+itsin oma küla kaakidega kitzbühelisse (mägiküla pea läänepoolseimas liidumaas tirolis). seal oli parasjagu suusav+istlused. mäesuusatamist pean silmas eksole. olime kuni pühapäevani seal ning nautisime nende kahe päva jooksul mäesuusatamise maailma tippe koos priima ilma ja pörfi lumega. laupäeval oli abfahrt ja pühapäeval slalom. ja siis loomulikult sain järjekordselt ka veenduda, et endiselt ei oska peaasjalikult ainult juustest ja küüntest rääkida. okeiokei, taaskord väike ilukirjanduslik liialdus, need tsikid kogu aeg ka nüüd mingit piffijuttu ei aja (vahepeal peavad sööma ja jooma ka noh xD), aga mingi t+ep+hi mu jutul ikkagi on.
järgmisel nädalavahetusel käisin mu kohaliku küla suusalifti kasutamas. ja suutsin korra oma suusa sügavlumme ära kaotada. suutsin täie auruga korralikku p+lvek+rgusesse lumme sisse s+ita ja siis oma suusa sinnasamasse kuskile ära kaotada. puhta värske 60cm-se lume alla. kuskil viis inimest otsisid seda umbes kümme minutit. aga noh, otsimine kandis vilja - edasi sain juba jälle kahe suusaga s+ita. juhhuu. ja too nädalavahetus oli ühe teise asja pärast ka veel erakordne - ma käisin SAUNAS! mu naabritel, kes on juhuslikult mu v+lts-dad'i venna pere, on iseehitatud saunamajake. said selle suvel+pus just valmis ning nüüd naudivad saunaskäiguluksust iganädalaselt 2-3 korda vähemalt. ja toredate inimestena kutsusid mind ka. eriti khuulio oli. ikka +ige sauna moodi l+hnas ja pea pool+igesti sai leili ka visatud. pärast hüppasime väljas lumme, sest nende dushsh (HAHAHHAHA, päris ägeda kirjaviisi olen ma siin osadele s+nadele välja aretanud xD) oli ära külmunud. tähendab, vesi oli torudes ära külmunud, sest dushsh ise asub väljas. ja no igatahes, väääääägaväga l++gastav oli see k+ik. ja kuradima koduse tunde tekitas ka. tol hetkel olin küll ikka seitsmendas, kui mitte kaheksandas, taevas.
7. veebruaril oli taaskord järjekordne ball. AGA seekord oli ikka päriselt ka VÄGAVÄGA tore. tegemist oli bauernballiga - talunikeball, mis tähendab seda, et see oli talunike liidu poolt korraldatud ja mis tähendab ka seda, et k+ik rahvuskostüümides kohale tulevad ja traditsioonilisi tantse tantsivad ja traditsiooniliselt +lut kaanivad. isegi minul oli dirndl (seekord elagu wikipedia) seljas. ja teiste s+nul pidavat see mulle väga hästi passima. ja no kuna tegemist ikka oli tantsuballiga, siis sain ka mina ikka korralikult tantsu vihtuda. märkimist vajab, et steiermargi, v+i tegelt üleüldiselt austria, polkad ja valsid (nende peamised rahvatantsud) on ikka jupimat maad kiiremad kui meie omad. ja tantsimine ka siis sellest tingituna kiirem ja keeruderohkem. ja no see kuulub siis küll nagu reegelina sinna juurde, et pärast kolme polkat ja ühte valssi, on sul süda nii paha, et vähe pole. aga pärast hunnikut värsket +hku ja vett v+id loota ja isegi tunda, et eluvaim jääb veel sisse.
järgmisel nädalal +nnestus mul isegi kaks korda grazis käia. esmaspäeval käisime klassiga ülikoolide lahtiste uste päeval, millest juba varem rääkisin, ning kolmapäeval kutsus mu kooli teatrigrupi juhendaja mind lihtsalt oma teatrigrupiga kaasa. mulle plekiti k+ik niisama kinni. eriti vahva. ehk siis s+itsime poole päeva pealt grazi, käisime pitsarestoranis pitsat näkku vehkimas ning pärast seda suundusime grazi ooperimajja ekskursioonile. ekstreemselt huvitav oli. ja ekstreemselt ilus ka ikka. ja l+petuseks suundusime ka kostüümilattu. mis oli loomulikult hiiglaslik. ja nagu ikka teatrite kostüümilaod, p+randast laeni sigalahedate kostüümidega täispakitud. ja no loomulikult tegin pilte ka, aga kui isegi detsembrikuu alguses kl+psitud kaadrid veel mälukaardil istuvad, ei tasu loota, et hilisemadki arvutis on. niiet .. t+es+na, korraldan eestis huvilistele slaidsh+u+htuid ja piinan teid poolsurnuks. :)
s+brapäeva ei tähistanud üldse hullult. ma unustasin isegi ära, et s+brapäev on. käisin hoopis eisstockschießen'it tegemas. reeglitelt ja p+him+ttelt on see nagu curling, aga nende ülipoleeritud jurakate asemel on .. mingid muud kirjeldamatud jurakad. aga järjekordselt oli tore ja sai veidike ekstreemse külma ja lumetuisuses tuules seisusporti teha. aga mainimist tasub fakt, et me, mu jalkanaiskonnatiim, ei olnud sugugi viimased nendest seitsmeteistkümnest meeskonnast, kes osa v+tsid. k+igest üleeelviimased olime. :D
ja no tavai, nüüd sai küll igasugune v+hm otsa. silmad vajuvad kinni ja s+rmed ei allu enam korraldustele. ma pean magama minema. ning jah on vastus teie m+tteis kerkinud küsimusele, et ouou, mis kadriga juhtunud on, et ta juba kell üksteist magama läheb!? n+rgaks on jäänud vä? t+es+na, n+rgaks ja vanaks. sest juba 12 aasta pärast olen ma 30. just täpselt seda ütles mu v+ltsemps mu kaheksateistkümnendal sünnipäeval. ekstreemselt +el.
aga nii palju ütlen, et juhhuijjajuhhuijja, mu +de tuleb juba homme mulle külla!! ja no konkreetselt ei j+uagi ära oodata.
ja nüüd soovin edasi öelda veel +nnitluss+nad nendele vastele, kes selle postituse lugemisele vastu pidasid. job well done! ma üritan siis kunagi oma postitustega kaasaega ka j+uda, et teid ikka tihedamini aktuaalsed uudised siin ees ootaks. :)
jäin oma jutuga novembrikuusse maturaballi aegadesse...ehk siis löön aga oma märkmikukese järjekordselt lahti ja vaatan, millega hilisemal ajal hakkama olen saanud.
ning jah, olen endiselt täie elu ja tervise juures. (teie kahjuks v+i +nneks, ma ei tea, peate ise otsustama)
nädal hiljem (21. novembril, 2008. aastal) käisin mingi teise kooli [HTL Kapfenberg (ärge küsige, ma ei tea siiamaani peast, mida see lühend tähendab)] ballil. oli jälle tegelt tore end paar tundi ilusaks teha ja siis ilus kleit selga ajada ja siis vurravurra kingakeste k+psudes ballile kepsutada. ja siis seekord isegi päriselt tantsup+randal keerutada (ja noh päriselt ikka ka keerutada ja keerelda), sest keegi poisslaps oskas hästi tantsida ja siis seejuures ka mind tantsutada. suht vahva oli tegelt niisama keerelda ja siis pärast komplimente oma tantsuoskuse kohta vastu v+tta. arvati isegi, et ma päriselt tegelengi tantsimise, v+i vähemalt balletiga, sest mu jalad pidavat ju sulgkerged olema (väitsid pealtnägijad). ning jah, kadri ego t+usis lakke jälle.
järgmisel päeval vurasin v+lts-empsiga grazi, sest tal oli seal mingi seminar ja ma kasutasin rahulikult v+imalust niisama autoga kaasa s+ita, sest polnud enne kunagi grazis käinud. ja ikka sigarahule jäin, et kaasa s+itsin, sest ikka uskumatult ilus linn on. ära armusin t+esti esimesest silmapilgust. okei, päris mitte esimesest, aga no siiski-siiski eksole. vanalinn on seal suur ja ilus. ja meenutab tallinna vanalinna. sellepärast olengi siimaani veel alati roosade p+skedega, kui grazi peale m+tted liiguvad. päeva veetsin juliaga. hästihästi tore tüdruk/naine/neidis/neiu/tütarlaps/sisestaisesobivs+na, kes on tegelt mu v+ltspapsi venna tütar. umbes 23-aastane ja käis ka kunagi nooruses vahetusaastal, prantsusmaal nimelt. hästi sümpaatne ja meeldiv inimene. tekkis järjekordselt inimese tunne mul ühes+naga, kui sain tsivilisatsiooniaugust välja, inimeste keskele (r+hk s+nal inimeste, mitte mingi.. mitteinimeste keskele). et no sai ikka muudest asjadest ka vahepeal räägitud, mitte ainult teatud inimestega mandunud teemadest nagu näiteks "millist värvi ma oma juuksed nüüd värvin?" v+i "kes kellele mida ja miks ütles". eeeeeehk siis olen ikka väga külaellu sisse integreerunud. aga tulles tagasi teema juurde, graz oli ja on endiselt sigailus ja tol päeval t+es+na kujutasin ette, et sinna tahangi ülikooli minna. selle m+tte purustas aga veebruaris tehtud külaskäik grazi ülikoolid lahtiste uste päevadele, kus avastasin, et vist ikka ei taha midagi seal +ppida, sest seal pole midagi huvitavat mu jaoks vist. mitte, et ma teaks juba, mida ma +ppida tahan, aga no .. ei olnud minu jaoks. nii palju tean öelda. aa, ja siis seal grazis (mis on umbes tallinnasuurune linn tegelt) on selline äge toidukohtade kett nagu .. ma ei mäleta nime. ühe koha nimi oli sagewerk. ja siis ma armusin ära sellesse, sest sa saad ise enda roa valmis teha. ses m+ttes, et on mingid erinevad lehekesed ja siis ise tärnitad ja ristitad, mida täpselt oma pitsa peale v+i salati sisse tahad. retsilt kaif.
ahjaa, sama päeva +htul, stanzi tagasi j+udes, läksin veel ühe s+brantsi, cornelia (conny) sünnipäevale. ta sai 16 ja on nüüd seaduse silmis täitsa suur inimene. tohib meie liidumaas lausa kaheni väljas olla ja siis veel +lut ja veini ka veel sealjuures kaanida. ja mis veelgi enam - hääletada tohib ka. ma ei tea, kas olen rääkinud, aga siin, austrias, anti septembris 2008 esimest korda hääle+igus ka 16-aastastele. et noh, alatest 16 tohid hääletama minna. erakondi ja poliitikuid valida. suhteliselt uskumatu. valimistulemused ei olnud just k+ige toredamad seejuures, sest k+ik noored tundusid valinud olevat paremale kalduvate parteide poolt, kelle p+him+tete hulka kuulub ka välismaalaste vihkamine. jippii!
28. novembril 2008 (reedene päev) oli mu jalkatrenni j+ulupidu. vahva oli. ühes gasthausis (lokaal/pubi/k+rts/söögikoht/joogikoht k+ik ühes), almwirtis unteralmis - need on mu enda jaoks, et kui kunagi seitsmekümne aasta pärast loen, tean ka, millist k+rtsi konkreetselt silmas pean, ja siis s+ime ja j+ime ja loosisime j+ulukinke ka. ma sain üllatus-üllatus j+uluteemalise tassi ja shokolaaditahvli ja j+ulujulla omanikuks. ehk siis elagu igasugused j+ululoosid, kus tegelt inimesed ei oskagi midagi paremat kinkida kui tasse ja vaase ja nahahooldustoodete kinkekomplekte. aga pidu ise oli tore. ja törts varajatesse hommikutundidessegi kestis, nagu kord ja kohus.
5. detsembril (nädal hiljem) oli selline päev nagu KRAMPUS!!!! juhhuijjaa ja juhhuija, te v+ite seitseteist korda arvata, kas tegemist on maailma lahedaima traditsiooniga v+i on tegemist maailma lahedaima traditsiooniga!? vahetuslaplane venemaalt sattus ikka sigavaimustusse sellest ja ei suuda siiamaani (möödunud on kolm kuud) maha rahuneda. okei, selgitan ka siis eksole. siin austrias on nii, et j+uludel ei tule mitte j+uluvana, nagu ikka korralikes läänestunud riikides (ka eestis ja pooles idaplokis, mis tegelt üldse nii läänestunud pole) ennemuiste, vaid hoopis taadike-onuke-poisike-vennake nimega christkind (otset+lkes j+ululaps). see tüüp tuleb ikka 24. detsembril, nagu meilgi traditsiooniliselt. aga .. noja, nüüd taipasin, et see ei puutu üldse asjasse. k+va, ma oskan asju hästi seletada. alustan ikka nii otsast kui v+imalik (ala "kui lugu ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, kui mu isa ja ema ...") sorri. aga tavai, lähen seletusega edasi.. 6. detsembril on aga st. niklause päev. selle sama kaitsepühakuga on ikka tegemist. see meres+itjate ja meremeeste ja laste ja kaupmeeste ja valesüüdistatute ja ..prostituudide (??) kaitsja, kes on tegelikult ka j+uluvana mudel, kuna ta olevat jätnud münte nende inimeste jalan+ude sisse, kes olid oma jalan+ud temale (st. niklausele) kasutamiseks välja jätnud (jah, mul on vikipeedia k+rval lahti. xD). ja siis sellel pühakul on kombeks siinmaal ja tänapäeval lastele lihtsalt +unu, pähkeleid ja shokolaadi tuua. aga seda ka aint headele lastele. ja siis pahadele lastele on tal sellised koletisemürakad nagu krampused kaasas. ja siis viiendal detsembril on nende väikeste kuradikeste päev. ja kogu värk keerleb selle ümber, et mingid kindlad inimesed riietavad end nendesse kuradikeste kostüümidesse ja siis käivad ringi ja karistavad pahasid lapsi - virutavad piitsalaadse asjandusega vastu jalgu v+i tagumikku. ja nagu igal pool kombeks, oli minu külas ka +htul siis ikka korralikud pidustused. mingil kindlal ajahetkel tuli sankt niklaus ja jagas headele lastele kommi. ja siis törts hiljem tulid mingi traditsionaalse näitemängu keskel need kollikesed (täismehed tegelt ikka) ja no vana hea google annab sellise pilditulemuse, mis peab ikka väga paika. ehk siis just täpselt sellised need armsad koletikesed välja näevadki. ja tegelt mul on endal ka pilte, aga tänu mu kaheksagigasele (tänks issi selle eest, muideks, ilgelt mugav on) mälukaardile ja endiselt kiviaja tehnoloogiale, on need pildid mul endiselt mälukaardil ja arvutisse t+mbamata. see selleks. aga no mina sain ikka korralikult tol päeval oma mittesooritatud pahategude eest nahutada. mul pole aimugi, miks, aga nende kollikeste seas olin populaarne, niiet suht tihti tuldi ja anti kobakas vastu jalgu. aga sellest hoolimata olen siiamaani väga vaimustuses sellest. illllllllllgelt tore ja naljakas ja .. törts hirmutav jauramine ikka on. effing lahe, kahju, et eestis selliseid traditsioone pole. aus+na.
samal nädalavahetusel sain ka oma esimese suusaproovi tehtud. pühapäeval käisime veitschis suusatamas. ja kadri tegeles siiski rohkem mäelt lume alla nühkimise, kui suusatamisega, aga no.. nii peabki olema. iga algus on raske ütlen ma selle peale. aga hoolimata igast kukkumistest avastasin juba siis, et sitaks lahe on ikka see mäesuusatamine. seda m+istsin tol hetkel, kui kuskil kolmkend meetrit mööda pehmet lund pärast kukkumist alla libisesin. mu v+lts+ed arvasid, et ma olen ikka päris segane peast, kui pärast kukkumist ilgelt itsitama hakkan ja h+iskan, kui lahe ikka see k+ik on. aa, ja siis tol päeval ühe teise kukkumise käigus tegin törts oma paremale p+lvele liiga, mis paistetas siis üles ja tegi umbes poolteist kuud aia-aia, aga ega see mind siis ei takistanud eksole. ja siis samal päeval (see oli muideks pühapäev ja järgmisel päeval oli järjekordselt mingi püha, mis tähendas, et kooli ei pidanud minema) käisin ka mingil järjekordsel j+ulupeol (bei da gini - järjekordne ääremärkus mulle endale). ja järjekordselt oli tore.
järgmisel nädalavahetusel (järjekordselt reedesel päeval - 12. detsembril - taaskord palju +nne, emme :)) oli hoopis ühe ägeda koosseisu nimega aniada a noar kontsert minu tsiviilisatsioonipuhtas kodukülas. sellist m+nusat rahulikku folki tegid. rahulikku seepärast, et j+uluaeg oli juba käest ja folki sellepärast, et nad teevadki tavaliselt folki. ja siis istusin jälle publiku seas ja m+tlesin, et ououou, kuidas ootan neid viimaseid kuumi juulikuu päevi, kus saab viljandis ringi leelotades elu nautida. ja siis sattusin nii vaimustusse sellest grupist, et rääkisin neile ka, et ouou, mehed, meil on ka selline folgifestival eestis ja ehk tahate esinema tulla? ja siis mehed ütlesid, et jaja, tahame küll, miks mitte, ning andsid paar näidisplaati kaasa ja jäid vastust ootama. mina postitasin need koos törts vigases eesti keeles kirjutatud kirjaga viljandi poole teele ja jäin ka vastust ootama. siiamaani pole midagi tulnud. niiet ei teagi, kuidas nüüd on. ma tegelt ausaltöeldes olin selle vahepeal täiesti ära unustanud, praegu, nina märkmikus üle pika aja, tuli jälle meelde, et selline sündmus oli ka, ja et peaks küsima, kuidas ikka siis lood on.. mnjes.
järgmisel päeval oli mu kohaliku orkestri j+ulupidu webergut'is. see oli ekstreemselt l+bus. nagu j+ulupeod ikka olema peavad. v+i noh, mida nad tavaliselt küll pole, aga minu puhul siin riigis on kuidagi ikkagi olnud eksole. seal s+ime ja j+ime ja mängisime pilli ja l+ime tantsu, niiet ikka top-notch üritus oli. ja siis järjekordselt see kuradima j+ululoos. aga no seekord ei olnud ikka kuradima j+ululoos, vaid hoopis ouououu, sest et mina sain endale kaelaehte, mis ikka maksis kindlasti rohkem kui kokkulepitud 10-15 eurot. ja no oma asjaliku ninaga suutsin välja selgitada, kes selles süüdi oli ja siis sain teda isiklikult tänada. suht hull ikka. aa, ja seal sai ka ikka end katki süüa. jess! ja tänkjuulooorddzhiisuss, et austrias j+ulude ajal väikeste küpsiste küpsetamise ja SÖÖMISE traditsioon on. kas kadri armastab küpsiseid ja on ise üks suur küpsis nüüd pärast j+ule v+i kas kadri armastab küpsiseid ja on ise üks suur küpsis pärast j+ule v+i .. jaa?!
ja siis! jasiisjasiisjasiisjasiis! järgmisel nädalal s+itsime suusatama. JUHHUIJJJAAA! 17. detsember (kolmapäev vist oli?) kuni 19. detsember. okei, tavai, mitte nii pikalt, aga siiski. salzburgi liidumaal hinterglemmis. mu vahetuspapsi +el on seal selline külalistemaja ja siis me ööbisime seal ja mina käisin kaks päeva s+itmas. mu v+ltspaps oli juba kolm päeva ise seal s+itmas, niiet v+is endale julgelt sellist aeglast tempot lubada, millega mina ikka pidevalt s+itsin. aga no pärast neid kahte päeva olin juba ikka paremas vormis kui enne. et no sain isegi vahepeal s+itmist nautida, mitte aint pidevalt istukile prantsatada ja siis jälle lund suust välja sülitada. (oufakk, mul on vist käekramp juba. kuidagi vasaku käe mingisugune lihas annab veits tunda, et on väsinud. see kuradima trükkimine v+tab ka terve igaviku siin. v+i noh, tegelt on pigem terve igavik möödunud ja ma ikka tahaks k+ike kuidagi kirjalikult säilitada, nii kaua kui veel meeles on. niiet ise süüdi, tean-tean)
järgmisel päeval käisin elus esimest korda sellises kohas nagu "vogelsteign" tantsu löömas. tantsu ei löönud eriti ja nii palju nalja ka ei saanud. kuidagi ekstreemselt tümakas muss oli ja inimesed seal olid ka ikka .. vastavad. ütleme nii. ja siis ja siis tuligi peagi see k+ige tähtsam punkt j+uluajal. kaksk+ndnelidetsember, kus sai KIIIIINNNKEEEEEE! hommikupoole koristasime, ehtisime kuuske, päeval käisime laste j+ulu jumalateenistust kuulamas-vaatamas (eriti numpsik oli - mingi näidendikene muusikaga ja siis too vaimulik seal ees pidas ka eriti numpsi k+ne), v+lts-papsi isa juures saiukesi söömas ja kohvi joomas ning siiis. JA SIIS, lapsed, JA SIIIIIIIS ... tulime koju tagasi kinke avama. l+bus oli. ja kinke sain ka ikka. k+ige otstarbekamaks nendest on senini osutunud mingid m+nusad löhvakad kodupüksid, aga tulevikus kuluvad kindlasti säärekaitsed marjaks ära, kui päriselt jalka tagumiseks lahti läheb (kas ma olen üldse maininud, et jalkatrennis üldse käin? kui ei, siis nüüd mainin. mitte, et ma jalkaäss oleksin v+i et must jalkaäss saaks, aga lihtsalt.. nii l+bu m+ttes v+i nii). (mul nüüd hakkas vasaku käevarre peal mingi lihas tundma andma.. ouououu. ebameeldiv. joogijanu on ka) ja no järgmisel päeval tähistasime noorsoole kohaselt esimest rahulikku j+ulupüha veits künka otsas asuvas hütis. ja no seal oli ka j+ulumeeleolu ikka laialt. :D
ning l+puks, l+puks on kätte j+udnud aeg, kus j+udsin olevikku. ei pea enam midagi tagantjärgi kirjutama. HAHHAHAHA, tüng, totakad. ma jätkan oma sigaigavat (jah, olen juba märganud, et s+na "siga" igasuguste omaduss+nade ette toppimine on mulle miskipärast praegu väga omaseks saanud) kroonikat ning seejuures ka teie, vaeste, kes olete asjaks v+tnud siin seda lugeda, piinamist ning teadvustan, et järgmiseks kuupäevaks on 27. detsember 2008. aastal. hommikupoole käisin meie väikse järve peal oma noorema v+lts+ega uisutamas ning +htal panin padavai rongiga shveitsi poole juba. värk nimelt selles, et tore noortaun hendrik kull s+itis oma s+psidele sveitsi külla ja mind kutsuti ka. ehk sain üle nelja kuu näost-näkku eesti keelt rääkida. ja ikka naljakas oli. väga koomiline. ja mitte ainult eesti keel. sveitsis oli tegemist väga ...omapäraste noormeestega. ehk teisis+nu r+vedatemeestenaljadega mehehakatistega. ei, aga tegelt oli väga tore. nalja sai palju ja suusatada sai ka palju ja sveitsi sai ka näha. suusatada sai sellepärast, et ühel s+psil on suusakuurordis (saas fees) korter ja siis kuni esimese jaanuarini tsillisime seal ja käisime päeval suusatamas-lauatamas ja +htuti muid sinnajuurde kuuluvaid traditisoonilisi asju tegemas (singstari mängimist pean silmas eksole). esimese jaanuari koos uue aastaga v+tsime ka seal vastu. ja eriti tore oli ikka. shampust j+ime ja klaase l+ime ka kokku. ja rikaste rahakulutajate ilutulestikku vaatasime ka. k+ige ägedam oligi see, et konkreetselt südaööl olime korteri balkonil, l+ime klaase kokku ning vaatasime ilutulestikku läbi langeva lume. täiesti perfektne ilm uueks aastaks oli. ja no, pidigi ikka olema, sest kuskil paarituhande meetri k+rgusel ei tohi küll mingist lörtsist juttugi olla. ja siis samal päeval, esimesel jaanuaril, s+itsime padavai luzerni poole, kus tüübid (marco ja liwi) päriselt elavad. käesoleva aasta teisel päeval käisin ma mööda luzerni jalutamas. ja järjekordselt päris ilus linn ikka on. väga hea kebabiga. mul on siiralt kahju, et eestis kebabi süüa ei saa. v+i noh, saab, aga seal pole vastavat kvaliteeti. v+i noh, mittemingit kvaliteeti pole. niiet seepärast ei saagi süüa. okei, kolmandal päeval käisin bernis ja veendusin jälle, et ikka ilusa linnaga on tegemist, ning neljandal päeval pakkisin kotti, s+in hästi +htust (ja no ikka väga hästi!) ja j+in head starbucksi kohvi ning istusin rongi peale, et koju tagais s+ita. viiendal kuupäeval, esmaspäeval, olin hummikul enne kaheksat tagasi austria-kodus. ja siis avastasin, et oi kui hea odav see vana hea austria ikka on. sest sveitsi v+ib rahulikult norraga samale pulgale panna. juhhu! not. (et noh, see not käis aint juhhu kohta, mitte sveitsi elukalliduse kohta)
ja siis hakkas mu kullaarmas kool jälle.
ja no praegu ei viitsi enam üldse edasi kirjutada, aga m+tlen, et kui aint mingi paar kuud on tarvis kokku v+tta, pole ju midagi nii hullu. aga ma olen juba praegu seda siin kuskil poolteist tundi kirjutanud, niiet juhhuijja. ma lähen otsin shokolaadi vahepeal. ning jah, vastuseks teie m+tteis kerkinud küsimusele, olen küll siin vahetusaastal +igetele vahetus+pilastele kohaselt törtsukene (mis törtsukene paraja hunniku v+rra) raskemaks läinud. uops! aga ma lähen nüüd seda shoksi otsima..
...ja tulin juustuleivaga tagasi.
kool hakkas ja siis ei olnud endiselt mitte midagi huvitavat seal toimumas. mingi aeg olin ma isegi päris haige. aga siis sain päris terveks. ja siis tuli yfu-keskaasta seminar. 16. jaanuaris kuni 18. jaanuarini olime koos teiste vahetusmehikestega kohas nimega spithal am pyhrn ning saime jälle osavamaks ja targemaks tänu produktiivsetele ja mitteniiproduktiivsetele grupidiskussioonidele. ja järjekordselt sai nii palju nalja, et vähe pole. ja maailma k+ige segadusseajavama mänguga tutvusin ka. ja no ikka uskumatult uksumatu mäng on see. ma ei hakka siin seletama, aga kui kunagi tulevikus oleme mingi toreda seltskonnaga kuskil toredas kohas ja keegi teab mu käest targalt küsida, et kadri, mis oli see geniaalne mäng, mida sa yfu-keskaasta seminaril tundma +ppisid, siis oskan kindlalt teiega ka seda jagada. iiigatahes, see seminar tegi kuidagi silmad lahti. v+i noh, oligi juba aeg eksole, aga pigem seda pean praegu silmas, et OUOUOU, aint viis kuud veel. ja täpselt pool ajast on läbi. pigem selline pea-/seljaajushokk oli. sest need viis kuud on us-ku-ma-tult kiiresti läinud (nojaa, nüüd juba kuus kuud..eksole) ja edasi läheb t+es+na ainult kiiremini. see p+hi (vahetusaasta)elufilosoofia ikka, et elu on nagu peldikupaberirull - mida lähedamal l+pule, seda kiiremini läheb. ja no ikka väga paika peab. nii vahetusaasta kui ka muidu elu m+ttes. ja no pärast seda seminari on tuju kuidagi konstantselt positiivsuse lainel. isegi endale ajab törts hirmu nahka, et miks ma mingi liuglen ja lendlen ringi pidevalt, naeratus näkku kinni teibitud. okei, päris nii pole, aga peaaegu eksole. väike ilukirjanduslik liialdus oli see.
23. jaanuaril 2009. aastal (ilus tore reedene päev) s+itsin oma küla kaakidega kitzbühelisse (mägiküla pea läänepoolseimas liidumaas tirolis). seal oli parasjagu suusav+istlused. mäesuusatamist pean silmas eksole. olime kuni pühapäevani seal ning nautisime nende kahe päva jooksul mäesuusatamise maailma tippe koos priima ilma ja pörfi lumega. laupäeval oli abfahrt ja pühapäeval slalom. ja siis loomulikult sain järjekordselt ka veenduda, et endiselt ei oska peaasjalikult ainult juustest ja küüntest rääkida. okeiokei, taaskord väike ilukirjanduslik liialdus, need tsikid kogu aeg ka nüüd mingit piffijuttu ei aja (vahepeal peavad sööma ja jooma ka noh xD), aga mingi t+ep+hi mu jutul ikkagi on.
järgmisel nädalavahetusel käisin mu kohaliku küla suusalifti kasutamas. ja suutsin korra oma suusa sügavlumme ära kaotada. suutsin täie auruga korralikku p+lvek+rgusesse lumme sisse s+ita ja siis oma suusa sinnasamasse kuskile ära kaotada. puhta värske 60cm-se lume alla. kuskil viis inimest otsisid seda umbes kümme minutit. aga noh, otsimine kandis vilja - edasi sain juba jälle kahe suusaga s+ita. juhhuu. ja too nädalavahetus oli ühe teise asja pärast ka veel erakordne - ma käisin SAUNAS! mu naabritel, kes on juhuslikult mu v+lts-dad'i venna pere, on iseehitatud saunamajake. said selle suvel+pus just valmis ning nüüd naudivad saunaskäiguluksust iganädalaselt 2-3 korda vähemalt. ja toredate inimestena kutsusid mind ka. eriti khuulio oli. ikka +ige sauna moodi l+hnas ja pea pool+igesti sai leili ka visatud. pärast hüppasime väljas lumme, sest nende dushsh (HAHAHHAHA, päris ägeda kirjaviisi olen ma siin osadele s+nadele välja aretanud xD) oli ära külmunud. tähendab, vesi oli torudes ära külmunud, sest dushsh ise asub väljas. ja no igatahes, väääääägaväga l++gastav oli see k+ik. ja kuradima koduse tunde tekitas ka. tol hetkel olin küll ikka seitsmendas, kui mitte kaheksandas, taevas.
7. veebruaril oli taaskord järjekordne ball. AGA seekord oli ikka päriselt ka VÄGAVÄGA tore. tegemist oli bauernballiga - talunikeball, mis tähendab seda, et see oli talunike liidu poolt korraldatud ja mis tähendab ka seda, et k+ik rahvuskostüümides kohale tulevad ja traditsioonilisi tantse tantsivad ja traditsiooniliselt +lut kaanivad. isegi minul oli dirndl (seekord elagu wikipedia) seljas. ja teiste s+nul pidavat see mulle väga hästi passima. ja no kuna tegemist ikka oli tantsuballiga, siis sain ka mina ikka korralikult tantsu vihtuda. märkimist vajab, et steiermargi, v+i tegelt üleüldiselt austria, polkad ja valsid (nende peamised rahvatantsud) on ikka jupimat maad kiiremad kui meie omad. ja tantsimine ka siis sellest tingituna kiirem ja keeruderohkem. ja no see kuulub siis küll nagu reegelina sinna juurde, et pärast kolme polkat ja ühte valssi, on sul süda nii paha, et vähe pole. aga pärast hunnikut värsket +hku ja vett v+id loota ja isegi tunda, et eluvaim jääb veel sisse.
järgmisel nädalal +nnestus mul isegi kaks korda grazis käia. esmaspäeval käisime klassiga ülikoolide lahtiste uste päeval, millest juba varem rääkisin, ning kolmapäeval kutsus mu kooli teatrigrupi juhendaja mind lihtsalt oma teatrigrupiga kaasa. mulle plekiti k+ik niisama kinni. eriti vahva. ehk siis s+itsime poole päeva pealt grazi, käisime pitsarestoranis pitsat näkku vehkimas ning pärast seda suundusime grazi ooperimajja ekskursioonile. ekstreemselt huvitav oli. ja ekstreemselt ilus ka ikka. ja l+petuseks suundusime ka kostüümilattu. mis oli loomulikult hiiglaslik. ja nagu ikka teatrite kostüümilaod, p+randast laeni sigalahedate kostüümidega täispakitud. ja no loomulikult tegin pilte ka, aga kui isegi detsembrikuu alguses kl+psitud kaadrid veel mälukaardil istuvad, ei tasu loota, et hilisemadki arvutis on. niiet .. t+es+na, korraldan eestis huvilistele slaidsh+u+htuid ja piinan teid poolsurnuks. :)
s+brapäeva ei tähistanud üldse hullult. ma unustasin isegi ära, et s+brapäev on. käisin hoopis eisstockschießen'it tegemas. reeglitelt ja p+him+ttelt on see nagu curling, aga nende ülipoleeritud jurakate asemel on .. mingid muud kirjeldamatud jurakad. aga järjekordselt oli tore ja sai veidike ekstreemse külma ja lumetuisuses tuules seisusporti teha. aga mainimist tasub fakt, et me, mu jalkanaiskonnatiim, ei olnud sugugi viimased nendest seitsmeteistkümnest meeskonnast, kes osa v+tsid. k+igest üleeelviimased olime. :D
ja no tavai, nüüd sai küll igasugune v+hm otsa. silmad vajuvad kinni ja s+rmed ei allu enam korraldustele. ma pean magama minema. ning jah on vastus teie m+tteis kerkinud küsimusele, et ouou, mis kadriga juhtunud on, et ta juba kell üksteist magama läheb!? n+rgaks on jäänud vä? t+es+na, n+rgaks ja vanaks. sest juba 12 aasta pärast olen ma 30. just täpselt seda ütles mu v+ltsemps mu kaheksateistkümnendal sünnipäeval. ekstreemselt +el.
aga nii palju ütlen, et juhhuijjajuhhuijja, mu +de tuleb juba homme mulle külla!! ja no konkreetselt ei j+uagi ära oodata.
ja nüüd soovin edasi öelda veel +nnitluss+nad nendele vastele, kes selle postituse lugemisele vastu pidasid. job well done! ma üritan siis kunagi oma postitustega kaasaega ka j+uda, et teid ikka tihedamini aktuaalsed uudised siin ees ootaks. :)
10 veebruar 2009
oktoober 2008 l+pus käisin arvatavasti niisama koolis ja proovides ja siis avastasin ikka, et enda klassis ei ole ikka k+ige targemad piffid koos. november 2008 alguses jätkasin samas vaimus, aint et hingedepäeval v+i manüüdeiteagikuidasneidkahteesimestpäevanimetatakse käisime orkestriga kirikus ja kiriku k+rval ja taga (loe: surnuaial) mängimas.
6. novembril käisin bruckis (minu koolilinna (kapfenbergi) k+rval asuv linn törts suurema tsivilisatsiooniga) oma koolidirektori poja kontserdil. poiss (mees oma parimates aastates - keskaekriisis) mängib tenorsaksi ja isegi hästi. aint muss t+mbus ühekülgseks. k+ik improd ja lood olid ühe poognaga t+mmatud. a noh päris direle näkku ka ei hakka ütlema, et JOU, mulle ei meeldinud. tegelt meeldis ikka. sest kontserdite ja kultuuri tarbimise (no laulujamängu pean silmas) koha peal oli ikka küll üks suur k+rb sinnamaani. järgmisel päeval t+mbasin poolv++raste inimestega st.pöltenisse. tegemist oli tegelt mu tegeliku +e tegelikult norras ja tegelikkuses (törts ülepingutatud sai nüüd noh) kohatud s+branna eli s+pradega ja siis me suundusime ühiselt sinna soolaleivapeole. ja tore oli järjekordselt uute ja huvitavate inimestega suhelda. ja seal l+in jälle laineid oma dialekti ja päris saksa keele seguse keeleoskusega.
15. november oli maturaball. ehk noh, koolil+petajad saavad kokku koos k+ikide oma s+prade ja perekondadega ja siis tantsivad nad (= l+petajad) varem selgeks+pitud ja spets koreograafiaga tantsu ja siis keskööl teevad mingi näitemängu ka. ehk siis juhhuuu, vahva. okei, tegelt nii vahva ka polnud, aga tegelt törts ikka.. ma olen päris hea emotsioonide edasiandja, olen avastanud.
tavaiks, tunnikell jälle.
muidu niisama tervitusi sinna halli eestisse.
aa, muide, mul on siin, austrias, juuksed üldiselt heledamad. päris vahva. olengi päriselt blond. arvatavasti seepärast, et siin on üldiselt rohkem päikest. ka talvel. ja täna mulle tehti just elu paremuselt teine kompliment (sandi poolt - klassi+de, kes eelmisel aastal soomes oli vahetus+pilaseks): "kadri, sa oled täitsa blond, aga siiski tark. imetabane." (on siuke s+na üldse olemas nagu imetabane?!)
check out the rest of the Windows Live™. More than mail–Windows Live™ goes way beyond your inbox. More than messages