"She was half his weight, half his height, six years younger but he fell straight over like a cut tree. Love at first sight? Felled by her beauty? No. He was maggoty drunk and missing his leg."
("A Star Called Henry" by Roddy Doyle)

ma kallasin täna endale pool pakki kiirkaerahelbeid kaela. je!

hea küll, mitte päris pool. see on lihtsalt väljend.

mina tahaks nii, et ma oleksin mingis asjas jõleosav.

siis oleks mu tulevik ju otsustatud?

ja taas kord veendusin ma selles, et ma olen niiii-niiii tark. ja teised ka.

ma tegelikult nii naudin seda, et kui on mingi situatsioon või sündmus elus, siis siia ma kirjutan ühe jutust või asjast täiesti välja rebitud lause. ja kui ma seda kunagi mitmeteistkümne kuu pärast loen, siis mul tuleb ikkagi terve asi meelde. sellest ühest naljakas lausest piisab. ja ma naudin tegelikult seda, et sellest ei saa mitte keegi teine peale minu ja asjaosaliste aru.
siia kohta käib mingisugune kurikuriõelõel naer.


PIHUARVUTI!

ma avastasin, et mulle meeldib palju sulge kasutada.

kõik on igati mõnusasti läinud. tihedalt, kuid mõnusalt. sisutihedalt ma mõtlen. sisukalt noh.

ma kirjutasin ükskord kellelegi, et eesti suvi on läbi, sest kõik on pilvine. (see oli augusti alguses) sellele lausele järgnes loomulikult 7 päikselist päeva, mistõttu minu lause oli vale.
kuid NÜÜD on küll eesti suvi läbi. mis värk selle pilvkattega on? sest et kui kadri ütleb, et päike on, siis päike ka on. kas päike ei tea seda?


tegelikult on asi nii, et kui muidu ei saa, siis jalaga saab ikka. (peaks välja arvutama ploogilugejate protsendi, kes sellest aru saab)

PULLOVER!! (ja seda ilma sõnastikuta)

ma olen enesekiitlejast variatsioonimesiter, kelle arvates www.google.com on kõikvõimas.

minu maailm oli täna triibuline. mõneks lühikeseks viivuks. sest et, kui päikese käes pikalt olla, peab pea kaitstud olema, muidu võtab iiveldama.

jah, mina näitasin maailmale (heaküll, väikesele osale tallinnast) JA päikesele oma võdikõhtu.

naljakas: ma mõtlesin, et mina olen maailma viimastest inimestest, kellel peaks mingil erilisel juhul peale tulema kihk kirjutada. ei olnud maailma viimaseim. siin ma olen. kihuga (ei tea, kas seda sõna käänatakse nii?) kirjutada.
aga kirjutada pole mitte midagi. jaja. oma mõtted ja tunded.
siit nad tulevad: ma ei mõtle, ma ei tunne.
haha. ma olen täna juba päev otsa kildu rebinud. siiamaani rebin. mina olengi killurebija.


nüüd asja kallale. maal käisin. öösel magada ei saanud, sest tuhanded sääskedekolooniad ründasid mind. mina olen ära söödud sääskede poolt. ma näen välja nagu üks suur sääsemuhk. mõlema käe nimetissõrmed on ära söödud, ja üks snoob ründas mind isegi talla alt.
kui alatu see veel on?

aga õgimispidustused olid sellegipoolest tavapäraselt head. igasugused õgimisroad olid endiselt maitsvad, kuigi sellel aastal oli neid tunduvalt vähem, mis iseenesest on vägaväga hea edusamm.

tagasi tallinnasse, seif zouni (õgimise poolest), jõudsin koos oma Klausiga. kui mõnus see veel võis olla?
(haha)





ja nüüd, kui ma oma jutu lugesin läbi, avastasin ma, et peaaegu igas lauses on sõna "mina" sees.
olen ma enesekeskne või olen ma enesekeskne?
kuhu jäävad minu pikad arutelud maailmapoliitistel tähtsatel probleemidel või kolmanda maailma näljahäda ja vaesuse üle?

tegelikult on lihtsameelne tore olla.

Kõige targem inimene on see, kes kõige säravamalt logeleb.
(Lin Yutang)

tegelt ka.