ma praegu söön tiramisu jäätist küpsisetükkidega, mis muide on väga hea, kuulan head muusikat (Tori Amos - Wednesday) ja mõtlen, et peaks vist siiski homseks inglise keelt ka õppima. aga noh, kes ikka Tallinna endistest väravatest jutustada viitsib, niiet jääb ära..

nüüd sai jäätis otsa ja lugu muutus ka. Cake - Frank Sinatra. no igatahes on hea muusika!
muide, minge vara magama ja järgmine päev on sellevõrra parem.

Hokei, nüüd on asi nii kaugel, et uus ja veel jubedam veerand on peal. ja mu õde läks täna tagasi Tartusse ja homme tuleb vend. juhuu! tükktükk aega pole näinud. võib-olla see lihtsalt tundub mulle nii, aga noh, vahet pole, peaasi see, et ta on tulemas.

eile sain teada, et täna on saksa keeles kuskil kuuekümne sõna põhivormide peale töö. ja noh, need ei ole ausaltöeldes kõige kergemad asjandused, mida pähe taguda. täna lõppes asi siis nii, et enne tööd tegime seda tavapärast värki, kus kõik tõusevad püsti ja õpetaja küsib. see, kes valesti vastab, istub. ja noh, ma olin vist väga-väga õnnega koos, aga mul tulid kerged sõnad ja ma jäin viimasena püsti. siis ütles õpetaja mulle rõõmsalt: "Sehr gut, fünf. Auf Wiedersehen." Selle peale ei osanud ma midagi teha ega öelda, kuna šokk oli ikka väga-väga suur. seda seetõttu, et ma polnud jõudnud neid kõiki läbigi õppida. et nagu oma kümme sõna oli lõpust õppimata ja algus oli ka juba ununenud. igatahes. pikk ja tegelikult tühine jutt, aga mina pääsesin saksa keele tööst. point oli lihtsalt selles. ja noh, tunnist ka, sest kümme minutit pole mingisugune ajakadu. :)

Pahh-pahh

... kõmmutas mu ema need mantlid maapõhja. aga see on üleelatav.

minu suured ootused eilse õhtusega seoses ei läinud absoluutselt täide. ma sain lõpuks üpriski pahaseks. Ursulatest jäi keegi haigeks ja siis neid ei olnudki. häo sääd is dätt? selle asemel oli mingisugune bändiollus laval, kui kohale jõudsin. jah, bändiollus on selle õige nimetus, sest et see ei olnud kuulatav. teine "ma-ei-tea-mis-nimega-bänd-sest-nimi-oli-liiga-pikk" oli ka jama. lõpuks me tuiskasime Ireeniga üle tee Prismasse ja rüüstasime oma organisme rämpstoiduga üle pika aja. pärast seda oli süda paha ja ma luban, et ma enam ei taha tükk aega selliseid asju süüa.

täna tuli mu sõsar linna. juhu!

muide. kõik tegelikult peaks üldse eilse vormis olema, sest kell on juba homme. juba kaks tundi ja kuusteist minutit on olnud. praegu ma lihtsalt muudan kuupäeva ja kellaaja ära, sest et ma ei viitsi jamada terve teksti ülberkirjutamisega. väike vale ei tee paha. :)


igatahes varsti peaks magama minema. nähke head und!

ma leidsin lõpuks endale kaks ilusatilusat mantlit, mis ei olegi üüratult kallid. ma olen nagu õnnejunn. või noh, vähemalt olin. enam pole, aga see selleks. talvejalanõusid ikkagi ei leidnud. nendega on puuks noh!

ja muidemuide. ma sain alles eile teada, et mu õe bänd soojendab Tanel Padarit. õde nii muuseas mainis, et kuidas teised olid reageerinud selle uudise peale. mina olin loomulikul šokeeritud, et miks mina sellest varem teada ei saanud. aga noh, vahet pole miks. peaasi see, et








MINU ÕE BÄND SOOJENDAB TANEL PADARIT!


(kõhhkõhh)


varsti lõppeb vaheaeg ära. jube noh!

Seitse enterit kaks korda.

seal eurovisiooni 50 aastapäevakontserdil oli määdžik vöörd SAGAPO lugu ka esitatud. seda ainult kategoorias, kus oli vägev lavashow. mida loomulikult seal oli ka! ;)

eile, reedel, tegime makaronidest ingleid ja piserdasime kuldse värviga üle. väga vägevad tulid minu meelest. teised tegid mingisugused õmblemisolluseid. meie omad olid igatahes lahedamad.

muide, kui ühe korra kõht korralikult täis süüa, ei taha enam pool päeva midagi. :)

Pea lõhub jubedalt otsas. Hästihästi jube on! Täna kusjuures isegi küsisin bioloogiaõpetajalt, mis siis ikkagi on, kui pea valutab. Koljusisese rõhu muutus on. Tegelikult olen ma märganud, et see tõsiasi, et meil on kolm (!) bioloogiatundi nädalas, on vägapalju muutnud minu postituste sisu. Alati keerleb midagi inimese anatoomia ümber. (Kuigi ma praegu pole kindel, kas anatoomia on õige sõna. See lihtsalt tundus sobilik.)

Pärast homse päeva lõppu on pingelangus. Siis on hinded väljas ja solfis see übernõme töö ka läbi. Ma olen ikka tõsine kõrvapräänik, akorde kuulen, aga intervallidega on tõeliselt puuks. Lõpuks teen ikka mustrit või panen suva järgi. Nii tegelikult ei tohi teha! Khh.

Hokei. Nüüd ma lippan. Saksi mängima, tuba koristama ja õppima. Seda kõike kolme tunniga, sest mul on plaan kell üheksa magama minna. :)


Muidemuide!




REEDEL ON VIIMANE KOOLIPÄEV!

Hah. Selle asemel, et öelda: "Mu süda puperdab." Võib ka öelda: "Mu neerupealine eritab adrenaliini, mis ergutab mu südametegevust." Neid mõlemit peaks üheselt mõistma. Elagu bioloogia!

Mul tuli eile õde koju ja täna ma ei viitsinud kooli minna. Mõnus põhjendus, eks?

Tori Amos - Wednesday

Kui seda õpetajate päeva poleks olnud, oleksin ma eiteamillal Jack Johnsoni peale sattunud. See on lihtsalt liiga hea. Kuidagi sellise hoopis teise tunde tekitab sisse. Sama moodi nagu Tys Tys ka (mille kontserdile ma kahjuks ei jõudnud). Eufooria missugune!

Ja magamine on ka-su-lik!

Cocoon ja Bubbly Toes! Nautige, inimesed!

Oma päeviku sain ilusasti kätte. Ja topicu sain ka probleemideta tehtud. (ool thänks tu Kaisa).
See jube nädal on ka nüüd üle elatud. Veel jubedam on jälle ees. Miks alati tundub, et eelseisev nädal on jubedam. Tegelikult ka. Või on asi lihtsalt selles, et mida aeg edasi, seda jubedamaks ainult läheb? Ja nüüd kostub kuskilt mingi hääl: "It only gets worse."

Igatahes. Pikk-pikk nädalavahetus (tervelt kaks täispikka päeva, millest üks kulub õppimisele) on ees. Seda ma kavatsen täiel rinnal nautida: magada ja lõbutseda ja õppida. Jees, dät's leim, aga nii ma plaanin seda veeta.

Muide-muide. Jack Johnson on hea. Jamie Cullum ka minu meelest. Või noh, endiselt. Ta uus plaat on mycket bra. (Selle a-tähe asemel peaks see rootslaste spets a ringiga olema vist. See täht mida Liina hääldab aaaamering.)

Ja nüüd mu sõsar naerab ennast herneks.

Nagu ma enne ütlesin, ei saa minust kokk. Veel vähem õmbleja.
Aga õnneks sai see jube nädal läbi. Nüüd on üks veel jubedam ees. Ja noh, selle jubeda nädala lõpetuseks suutsin ma oma päeviku ära kaotada. Ma siiski väga-väga loodan, et see on literatuuriklassis, kus ma seda viimati enda mäletamist mööda nägin. Ja täna selgus veel see pisiasi, et mul endal ei ole selle klassi võtit kuskilt võimalik saada. Päris jube. Ja koristajaid ma ei näinud. Ma siiski loodan, et ma saan kuidagi oma Eesti topicu tehtud, hoolimata pisiasjast, et pooled materjalidest on päeviku vahel.