ma leidsin lõpuks endale kaks ilusatilusat mantlit, mis ei olegi üüratult kallid. ma olen nagu õnnejunn. või noh, vähemalt olin. enam pole, aga see selleks. talvejalanõusid ikkagi ei leidnud. nendega on puuks noh!

ja muidemuide. ma sain alles eile teada, et mu õe bänd soojendab Tanel Padarit. õde nii muuseas mainis, et kuidas teised olid reageerinud selle uudise peale. mina olin loomulikul šokeeritud, et miks mina sellest varem teada ei saanud. aga noh, vahet pole miks. peaasi see, et








MINU ÕE BÄND SOOJENDAB TANEL PADARIT!


(kõhhkõhh)


varsti lõppeb vaheaeg ära. jube noh!

Seitse enterit kaks korda.

seal eurovisiooni 50 aastapäevakontserdil oli määdžik vöörd SAGAPO lugu ka esitatud. seda ainult kategoorias, kus oli vägev lavashow. mida loomulikult seal oli ka! ;)

eile, reedel, tegime makaronidest ingleid ja piserdasime kuldse värviga üle. väga vägevad tulid minu meelest. teised tegid mingisugused õmblemisolluseid. meie omad olid igatahes lahedamad.

muide, kui ühe korra kõht korralikult täis süüa, ei taha enam pool päeva midagi. :)

Pea lõhub jubedalt otsas. Hästihästi jube on! Täna kusjuures isegi küsisin bioloogiaõpetajalt, mis siis ikkagi on, kui pea valutab. Koljusisese rõhu muutus on. Tegelikult olen ma märganud, et see tõsiasi, et meil on kolm (!) bioloogiatundi nädalas, on vägapalju muutnud minu postituste sisu. Alati keerleb midagi inimese anatoomia ümber. (Kuigi ma praegu pole kindel, kas anatoomia on õige sõna. See lihtsalt tundus sobilik.)

Pärast homse päeva lõppu on pingelangus. Siis on hinded väljas ja solfis see übernõme töö ka läbi. Ma olen ikka tõsine kõrvapräänik, akorde kuulen, aga intervallidega on tõeliselt puuks. Lõpuks teen ikka mustrit või panen suva järgi. Nii tegelikult ei tohi teha! Khh.

Hokei. Nüüd ma lippan. Saksi mängima, tuba koristama ja õppima. Seda kõike kolme tunniga, sest mul on plaan kell üheksa magama minna. :)


Muidemuide!




REEDEL ON VIIMANE KOOLIPÄEV!

Hah. Selle asemel, et öelda: "Mu süda puperdab." Võib ka öelda: "Mu neerupealine eritab adrenaliini, mis ergutab mu südametegevust." Neid mõlemit peaks üheselt mõistma. Elagu bioloogia!

Mul tuli eile õde koju ja täna ma ei viitsinud kooli minna. Mõnus põhjendus, eks?

Tori Amos - Wednesday

Kui seda õpetajate päeva poleks olnud, oleksin ma eiteamillal Jack Johnsoni peale sattunud. See on lihtsalt liiga hea. Kuidagi sellise hoopis teise tunde tekitab sisse. Sama moodi nagu Tys Tys ka (mille kontserdile ma kahjuks ei jõudnud). Eufooria missugune!

Ja magamine on ka-su-lik!

Cocoon ja Bubbly Toes! Nautige, inimesed!

Oma päeviku sain ilusasti kätte. Ja topicu sain ka probleemideta tehtud. (ool thänks tu Kaisa).
See jube nädal on ka nüüd üle elatud. Veel jubedam on jälle ees. Miks alati tundub, et eelseisev nädal on jubedam. Tegelikult ka. Või on asi lihtsalt selles, et mida aeg edasi, seda jubedamaks ainult läheb? Ja nüüd kostub kuskilt mingi hääl: "It only gets worse."

Igatahes. Pikk-pikk nädalavahetus (tervelt kaks täispikka päeva, millest üks kulub õppimisele) on ees. Seda ma kavatsen täiel rinnal nautida: magada ja lõbutseda ja õppida. Jees, dät's leim, aga nii ma plaanin seda veeta.

Muide-muide. Jack Johnson on hea. Jamie Cullum ka minu meelest. Või noh, endiselt. Ta uus plaat on mycket bra. (Selle a-tähe asemel peaks see rootslaste spets a ringiga olema vist. See täht mida Liina hääldab aaaamering.)

Ja nüüd mu sõsar naerab ennast herneks.

Nagu ma enne ütlesin, ei saa minust kokk. Veel vähem õmbleja.
Aga õnneks sai see jube nädal läbi. Nüüd on üks veel jubedam ees. Ja noh, selle jubeda nädala lõpetuseks suutsin ma oma päeviku ära kaotada. Ma siiski väga-väga loodan, et see on literatuuriklassis, kus ma seda viimati enda mäletamist mööda nägin. Ja täna selgus veel see pisiasi, et mul endal ei ole selle klassi võtit kuskilt võimalik saada. Päris jube. Ja koristajaid ma ei näinud. Ma siiski loodan, et ma saan kuidagi oma Eesti topicu tehtud, hoolimata pisiasjast, et pooled materjalidest on päeviku vahel.

Ma olen viimastel päevade jooksul (või noh, nädalate jooksul) avastanud, et minust vist ikka kokka ei saa, ükskõik kui palju ma üritaksin. Mis sellest, et oma sünnipäeva puhul viisin kooli mufffffineid, aga noh.. (Siia tuleb selline eriti khuuli näoga emmessenni smaili.) Saladuskatte all tegin ma need muffinid tordipulbrist, niiet ma vist ikka nii ei saa öelda, et ma need PÄRIS ise tegin. Sest et alati aitab keemia kaasa. (HAHA) Ja rääkides keemiast, avastasin ma tänase tunni jooksul, et ma saan aru, mida ma tegema pean. Kui õpetaja annab ülesande kätte, oskan seda lohvalt teha. VAO lihtsalt selle peale. Ma olen ise nii uhke praegu enda üle. Selline.. tuupuri tunne tekkis kohe. Ja ego on ka katusest kõrgemal, niiet te peate kannatama.

OH, rääkides egost. Tähistasin ma täna koolis oma sünnipäeva. Jubearmas oli see, et sain lilli ka. :) Ma absoluutselt ei osanud seda oodata. Oehoehoeh. Kui Ireen hommikul enne inglise keele tundi mulle vapustavalt ilusa roosi kinkis, oli see küll parim algus päevale. Tõesti noh! Oeh. Nii hea tuju tuleb kogu aeg, kui sellele mõtlen. :)

Puhh

Viimastel päevadel olen mõistnud, et endale meeldiva kanga leidmine polegi nii lihtne. Ma mõtlen selliselt meeldivat, et hind ei jätaks rahakotti tuuletõmbust. Aga täna ma lõpuks leidsin kuldse kesktee: must. Aun on vist küll väga-väga õnnelik, kui näeb, mis leinariietust ma eelistan. Haha! Aga mul on ükskõik, see endale mulle vähemalt meeldib. :)

Ja homme! Homme on rebaste retsimine. Peaks vist vägaväga vara üles tõusma, et õigel ajal pealtvaatajana ja raadiohäälena kohal olla. Siis saab kõva häälega üle kooli teiste üle itsitada. Hahahha!

Üle pika aja leidsin põhjuse täiendada oma ploogiajalugu veel ühe postituse võrra. Seekord on selle põhjenduseks sündmus: mu õde tuli eile. Sellega kaasnevad ka minule mõned seiklused, millest ma võib-olla viitsin mõni teine kord rääkida. Tegelikult on mul praegu ka päris palju energiat, sest et ma magasin kolm tundi. See oli vahva. Aga ma vist ikkagi jätan selle mõneks teiseks korraks. Selle jutustamise. Aga võib-olla ei jäta ka. Pagana pihta, mulle ei meeldi see, et ma olen Kaalude tähtkujust. Ma tõesti ei suuda kunagi otsustada. Jubejubejube!
Okei. Leidsin kompromissi. Teen lühikokkuvõtte. Laenasin Handolt bassi õe jaoks (mille eest ma väga-väga tänan teda), ootasin rongi Balti Jaamas (rongi, mis jäi kümme minutit hiljaks), läksin õega bändiproovi kaasa ning avastasin, et Dharma Gaia teeb head muusikat. Tegelikult ka. Nad esinevad Pudi Rida Rockil ka.
Ja nüüd kui ma loen, siis ma avastan, et ilma pisiasjadeta pole see seiklus pooltki nii huvitav. Haha. Ma tean, ma jätan väga mageda mulje niiviisi. Aga noh, mul ükskõik. :)

Hm. Ja täna oli bändiproov. Sellise bändi proov, kus ma ise ka mängin midagi. Või noh, üritan vähemalt muljet jätta, et mängin, sest et ma ei oska nagu eriti või nii. Mul tekkis väga saamatu inimese tunne, kuigi juba midagigi võiks ju ära teha, sest et kuus aastat juba seda pilli mängitud. Aga ei, ma ikka ja jälle üllatan ennastki tõestades, et ma olen tõsine valge. Ja teised jätsid väga-väga osavate inimeste mulje. Vao! lihtsalt selle peale!


Praegu tuleb telekas South Park: the Movie ja mina istun rüperaal (jah, tõesti, see on uus eesti keelne sõna lap-topi jaoks) süles ja mõtlen, et peaks selle lobaajamise ära lõpetama siin ploogis. Ma lihtsalt raiskan nende vaeste inimeste aega, kes on võtnud nõuks aeg-ajalt mu postitusi lugeda. Aga samas võib ka seda hullust jätkata ja meelega, või isegi hea meelega, teiste aega raisata.


Täpselt seitsme päeva ja nelja minuti pärast on midagi vahvat! :)