What you don't have, you don't need it now, what you don't know, you can feel somehow

U2 ja Ilus päev

ma ei olnud väga ärevuses ega suurte ootusemotsioonidega. pole kunagi olnud, kui olen kodust jälle lahkumas. mõnikord ma kipun selle üle muretsema ka. aga siis jälle mõtlen, et ega see muretsemine mu närve just ei säästa - seega ei viitsi sellega ka väga tegeleda. motivatsioonipuudust pelgasin veidi ka. esimesel koolinädalal vaatasin oma kaasesmakursuslasi ja vangutasin pead, et mul vist on taolise hüpermotivatsiooni-puudus. aga jälle ei viitsinud väga muretseda.

hea on selle asja juures see, et päris kiiresti saab aru, kas oled siis õiges kohas oma eluga või mitte. kui head tuju ning motivatsiooni ei tulegi, võib arvata, et peab midagi muutma, sest sita elu sepp ei taha vist keegi olla. õnne on palju toredam sepistada. 

ma suureks õnneks seda siiski ei nimetaks (kuigi vist peaks?), aga üle pika aja on mul suurema osa ajast tuju hea. ka hommikul kell 7:15 tõustes ning läbi külma korteri duši alla lipates. kuigi tõenäoliselt aitab ka teadmine, et järgneb kümmeminutik (jeap - just made up a word here!) kuuma vee all. ja isegi kui on tahtmine ja laiskus laupäev täpselt mittemidagitehes mööda saata, on minus kohusetundlikkus tärganud, mis sunnib mind veidikenegi prantsuse keele lausekonstruktsioonide ning ebareeglipäraste verbide pööramise peale mõtlema. või siis öökapilugemiseks (loe: voodikaaslaseks) hoopis antropoloogia course reader'it Nabukovi Lolita või Petrone Minu Eesti 2 asemel võtma. (jah, Kati, ma pole seda siiamaani ära lõpetanud - kool tuli kaela - aga ma ikka väga naudin seda nendel üksikutel hetkedel, kus seda lugeda saan! aitäh Sulle!)

kuigi tegelikult on mu erialane kraad antropoloogia koos rahvusvaheliste suhetega, tundub tihti, et hoopis psühholoogia ja prantsuse keel on (jah, õpin psühholoogiat ka veel). sest kuigi võtsin psühhopaatiast ainult ühe kursuse ja frankofiiliast algajate kursuse, lisas see mu nädalasesse tunniplaani vastavalt 4 + 5 lisatundi. oma erialase kraadi peale kulutan kokku 3 + 3 koolitundi nädalas. ebaõiglane? seems so. tegelikult peab lihtsalt ise oskama oma lahinguid valida. nagu ka muus elus.

ma olen nüüd liiga palju šokolaadi viimase nädala jooksul tarbinud, peaks ära lõpetama (samuti peaks siinkohal kasutusse võtma põhjus-tagajärg lähenemismeetodi ning seda õgimisfiestat analüüsima hakkama? -- ei taha). sest et nagu Bono laulab, 'I know I'm not a hopeless case,'  -- ja kui nii võtta, siis tegelikult ongi ju õhtu saabudes mööda saadetud üks järjekordne ilus päev, kas pole?

EDIT: laupäevane õppimismaraton asendus pühapäevasega. kavatsused ja plaanid võivad küll head olla, aga alati ei pruugi need õnnestuda. nüüd on pühapäev ja ma istun raamatukogus kahe saksa sõbrantsiga. ja teisele poole mu kõrvale istusid kaks prantuse keelt kõnelevat noormeest. mmm ... mesi mu kõrvadele.


EDIT 2: ma hakkasin nüüd prantuse keelet õppima. duh..