päris kurb on, kui iseenda käekirja ära ei tunne.
sain kirja austriast. mõtlesin: "ohhoo, kes see küll olla võiks?" vaatasin adressaati, mitte ei tundnud käekirja ära. vaatasin adressanti, oli YFU Austria. ümbrikule oli jäetud väike memoke, millega paluti hilinemise eest vabandust. tol hetkel olin veendunud, et tegemist on ülihilinenud jõulu- ja uusaastatervitustega. aga kus sa sellega!
vupsas välja hoopis mu enda kiri. kiri, mille pidin austrias olles 2009. aasta jaanuarikuus iseendale kirjutama. kiri, kuhu pidin panema kirja mõtted ja soovid, mida järelejäänud poole aasta jooksul veel saavutada tahan. kiri, kuhu pidin kirja panema ka soove ja tahtmisi "uueks vahetusaastaks" (loe: aeg taas tagasi kodus olles, mil mõtteist käib üsna tihti läbi "wtf?"). kiri, mille pidin saama umbes juba oktoobrikuus. aga no, vahet pole.
kõige haiglasem on tegelikult see, et juba ka tolles ELO-l kirjutatud kirjas (jah, me, yfukad, kirjutame iseendale väga palju. kentsakas, ma tean..), mille sain augustis juba tagasi, mõtlesin ja ütlesin välja samu asju, mida selleski kirjas. asju, mille järgi mul õnnestus mingi aeg elada (rõhk fraasil "mingi aeg"), kuid mis on asjad, mille olin ilmselgelt praeguseks unustanud. või mida ma ei meenutanud endale piisavalt tihti. hästi pentsik oli saada iseendalt õpetussõnu. samas saan ka veidi uhke olla, sest nüüd võin mingi osaga endast kindel olla, et see rahulik, enesekindel ja -teadlik inimene on kuskil minus olemas. ta lihtsalt poeb peitu vahel. või praegusel juhul üsna tihti.
tegelikult, mis värk on? miks ühel etapil oled nõnna ja teisel nonna? kas pole siis sinus piisavalt seda selgroogu, et pidevalt too uhkust tundma panev inimene olla?
1 kommentaar:
No mitte kelleski ei ole, olen selles raudpoltkindel. Hinga vabalt:)
Postita kommentaar