ma absoluutselt nõustun Eveliniga! bussid ja bussijuhid seebiks! (avtobussje na mõõlo - vanaisa kasvatuse vili). ma pole vist üle tüki aja nii palju ühe korraga vandunud. ja mul on praegu jube piinlik selle pärast. kujutan ette, et ma olin näost päris sinine tol hetkel. nii külmast kui ka vihast.

asi oli lihtsalt selles, et mina, kes ma olen tavaliselt jube suur hilineja ja bussist mahajääja, otsustasin varem minna bussipeatusesse, et kindlalt ikka varasema bussi peale jõuda. see oli kuskil kümme minutit enne poolt kuute õhtul, et kella kuueks ikka saksitundi jõuda.
ootan kümme minutit, ootan kakskümmendviis. siis tuleb buss (seesama buss, mis oli üle kahekümne minuti hiljaks jäänud) ja selle taga veel üks buss (see buss, mis oli üle kümne minuti hiljaks jäänud). mina kui vääääga taibukas inimene, otsustasin kepselda tagumise bussi peale, mis oli suur ja tühi. aga kuri bussionu pani nina ees uksed kinni ja hakkas esimesest bussist mööda sõitma. tegin suured silmad ja karglesin esimese bussi poole. see onu pani ka uksed kinni. vajutas gaasi põhja ja pani padavai Nõmme poole ajama. selle peale tegin ma veel suuremad silmad ja vihastasin nii hullusti, nagu ma pole elu seeski vist vihastanud. sellele aitas loomulikult kaasa fakt, et mu ketsid olid vihmast läbi imbunud ja olid nagu svammid mu taldade all. ma usun, et mu varbad olid vihmast niisama krõmpsus kui kreeka pähklid, kui ma oleksin neid tol hetkel näinud. mu saksofon oleks peaaegu tuule tõttu vihmaveeloiku kukkunud ja mu enda prillide klaasid olid nii jubedalt märjad, et ma ei näinud 85 protsenti maailmast. tol hetkel oli küll tunne, et.. ma ei hakka seda parem kirjeldama.
õnneks aga on mul olemas tore emme, kes ütles mu telefonikõne peale, kus ma vuristasin kõik kahekümneminutisündmused viie sekundiga ette, et ta kohe lendab. erialasse jõudsin ma ainult seitseminutilise hilinemisega.

pahh. ma tõestitõesti ootan aega, kus ma saaksin ise autot juhtida.