Üle pika aja leidsin põhjuse täiendada oma ploogiajalugu veel ühe postituse võrra. Seekord on selle põhjenduseks sündmus: mu õde tuli eile. Sellega kaasnevad ka minule mõned seiklused, millest ma võib-olla viitsin mõni teine kord rääkida. Tegelikult on mul praegu ka päris palju energiat, sest et ma magasin kolm tundi. See oli vahva. Aga ma vist ikkagi jätan selle mõneks teiseks korraks. Selle jutustamise. Aga võib-olla ei jäta ka. Pagana pihta, mulle ei meeldi see, et ma olen Kaalude tähtkujust. Ma tõesti ei suuda kunagi otsustada. Jubejubejube!
Okei. Leidsin kompromissi. Teen lühikokkuvõtte. Laenasin Handolt bassi õe jaoks (mille eest ma väga-väga tänan teda), ootasin rongi Balti Jaamas (rongi, mis jäi kümme minutit hiljaks), läksin õega bändiproovi kaasa ning avastasin, et Dharma Gaia teeb head muusikat. Tegelikult ka. Nad esinevad Pudi Rida Rockil ka.
Ja nüüd kui ma loen, siis ma avastan, et ilma pisiasjadeta pole see seiklus pooltki nii huvitav. Haha. Ma tean, ma jätan väga mageda mulje niiviisi. Aga noh, mul ükskõik. :)

Hm. Ja täna oli bändiproov. Sellise bändi proov, kus ma ise ka mängin midagi. Või noh, üritan vähemalt muljet jätta, et mängin, sest et ma ei oska nagu eriti või nii. Mul tekkis väga saamatu inimese tunne, kuigi juba midagigi võiks ju ära teha, sest et kuus aastat juba seda pilli mängitud. Aga ei, ma ikka ja jälle üllatan ennastki tõestades, et ma olen tõsine valge. Ja teised jätsid väga-väga osavate inimeste mulje. Vao! lihtsalt selle peale!


Praegu tuleb telekas South Park: the Movie ja mina istun rüperaal (jah, tõesti, see on uus eesti keelne sõna lap-topi jaoks) süles ja mõtlen, et peaks selle lobaajamise ära lõpetama siin ploogis. Ma lihtsalt raiskan nende vaeste inimeste aega, kes on võtnud nõuks aeg-ajalt mu postitusi lugeda. Aga samas võib ka seda hullust jätkata ja meelega, või isegi hea meelega, teiste aega raisata.


Täpselt seitsme päeva ja nelja minuti pärast on midagi vahvat! :)