täitsin

mingit ankeeti.

küsimus: kui vana sa oled? näpud hakkasid "18" kirjutama.

pärast mõttepausi jõudsin ikka praeguse vanuseni.

ma ei tea, mis muutuma peab, et kunagi ajale järgi jõuaksin.

Õhus on.. paljutki

Ma istun praegu mitte päris maailma parimas kohas, kuid ligilähedal. Lennujaama saabumiste ala on üks emotsiooniderohkemaid paiku, kus viibida. Ootajate ootusärevus, reisijate väsimus, taaskohtumiste rõõm, üksinduse kurbus, laste kilked, nerukurrud, väsimusjonnid. Kõrvallauda lattet segama istunud väsinud ärimees, kes asub oma õhtust snäkki The Times'i saatel nautima, ning samal ajal minust teiselt poolt mööduv über-relvastatud (I'm talking kuulivestid ning hiiglaslikud automaattulirelvad risti rinnal, silmis hirmutavalt kahtlustav pilk) politseinikepatrull. Plätude ning liigsuurte seljakottidega maailmarändurid, ärapõlenud nahaga punapead tarimas hunnikut surfilaudu, ülikoolist vaheajaks kojusaabuvale pojale vastu tulnud isa, lõbusad punkarid, lonkav noorsand, viie-aastane tirts lennukilt saabuva issi harali kätesse jooksmas (samal ajal paar õnnepisarat poetades), järjekordne (minu teada täpselt seesama) politseipatrull (endiselt kahtlustav pilk silmis) ning kohvikudiivanil unelevad magajad, kel ilmselgelt liiga palju tunde veel uue lennu väljumiseni.

Seejuures ka kohvikupoiste argielu, pilootide ning stjuuardite/stjuardesside õhtuväsimus päeva viimastest lendudest, koristajate tüdinenud pilgud, roheliste vestide tatsuvad jalad. Ja siis need esmakohtumiste tüüpilised vestlused erinevate keelte olulisuse ning raskusastmete üle, mida segab aeg-ajalt automatiseeritud teadustajatädi hääl, kes meenutab, et kohvreid ei tasuks jätta järelvalveta ning et pardale on lubatud vaid üks ühik käsipagasit - jeps, lendan odavlennufirmadega.

Mmm … inimestevaataja paradiis. Aga ärimehe latte jahtus ära. Samas, äkki talle meeldibki külm kohv.

veel suve

käisime ühes teises pargis täna ja saime kodu ka ilusaks ja lillelõhnaliseks:

mmmõnnnnnaa,

kui on vaheaeg ja siis on väljas selline ilm, et ei tea enam, kust saaks veel riideid vähemaks võtta. ma siiralt käisin maikaga täna ka veel väljas. +21C näitas ning linnud laulsid ja nartsissid õitsevad ka, aga seal pargis, kus kolmapäeval käisime, olid liiga väikesed veel, et ei saanud koju tuua. :(

muidu see mu koolitee, btw.

nii ei saa ju

rallit sõita, kui akna all mängivad sipelgad lauspäikese käes jalgpalli, mis on palju huvitavam, kui mu pooleliolev essee. :((((

kaks olulist:

1. võitsin kihlveoga valentinipäeval Kaialt viilu juustu. success!

2. ja no nüüd on lugu nii, et nendest 15 eesti kroonist, mida 14 kuud oma rahakoti vahel kandnud olen, on alles ainult 10. kui muidu luban inimestele anda 5 krooni, kui nad millegi tol hetkel võimatuna näivaga hakkama saavad, siis see kord see nii väga võimatuna näiv ei olnudki nii väga võimatu. ja Kaia on 5 eesti krooni võrra rikkam. see oli pärast valentinipäeva-kihlvedu - karmavõlg vist.

ps! "ma annan sulle 5 krooni, kui sa ..." asendasin nüüd "ma annan sulle 5 krooni, kui sa ... . a mul on aint kümpa kotis, seega pead viieka tagasi andma"-ga.

pps! ma muidu teen siin igast tarku asju ka, a nendest kunagi hiljem.

ppps! amoxicillin

meil siin

nartsissid õitsevad ja linnud laulavad öö läbi ja päike paistab väljas ja mingi kirsipuulaadne puu õitseb ka ja jõle ilus on ja muidu on ka pungad igal pool ja ühte lahedasse parki peab minema, kus peaks hetkel nartsissimeri olema.

kool

istun väljas
üritan õppida
ja
palvetan
et kajakad
mulle pähe ei laseks

mul oli täna

lõunal vähemalt +17 kraadi sooja ja päike paistis kuumalt.  kunagi veebruaris oli ka üks päev ülisoe. suvi tuli meelde ja ma ei osanud end riidesse panna.

mulle

nii meeldivad hilisõhtused unetusetunnid, kus tulen enda maailma kriteeriumite järgi geniaalsuste peale.
täna jõudsin kahele ilusale järeldusele, millest teine on .. haha, sitaks lahe :

"fck this, i'm going to hogwarts," (Kadri Vilgats, 27 December, 2009)

väljendasin ma oma saamatust ülikoolivaliku osas tol unetul ööl näoraamatu seinale.

2 aastat hiljem ja ma käin selles ülikoolis.

(pildid pole minu omad)