mõtlesin, et panustan enda tulevikku ning tutvun seega oma minevikuga. aka kolasin veidi keeleveebi eesti vanasõnade kogumikus (et noh, teate küll, ideid kirjandi jaoks koguda)...:
viha
Mida kenam koor, seda viham tuum
Linnumesi keele pääl, ussiviha keele all
armastus
Musu armastuse mõedupuu
Armastus ei ole kartul, et sa ta ära sööd
elu
Elu õpetab, aga elu õpetus on kibe-kibe
Kannatus on elu parandus
Mida külvad kevadel, seda lõikad sügisel (mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas)
Anna perse külasse ja situ ise läbi küljeluie
Lits ja uur on ühesugused: paranda neid eluaja
nägu
Ilus nägu annab persele palju au. Ilus nägu teeb pu...le au
Ilus nägu on vi... nuhtlus
Saia nägu, sita magu
perse
Aru ei saa persest pähä panna
Au ajab augu perse
Hea põli hakkab perse
(lõpp läks veits käest ära)
k.
03 märts 2010
24 veebruar 2010
veel parem
eino sitta sest videost, sest psychotic slug pani just sellele ära:
et siis edu seejuures või midagi.
k.
WATCH 2 GIRLS 1 CUP. ENJOY.
et siis edu seejuures või midagi.
k.
just see video tegi mu tänase päeva. oh jeebs, kui tore on ikka internet!
a ja seda ka, et kui niimoodi jätkan, siis peangi varsti aastataguseid sündmuseid postitama hakkama. a no .. ma ei muretseks.
a ja seda ka, et kui niimoodi jätkan, siis peangi varsti aastataguseid sündmuseid postitama hakkama. a no .. ma ei muretseks.
17 veebruar 2010
blablabla
blabla ja blabla ja veidike veel blablad.
öeldakse küll, et sõnad on tühised ja teod on need, mis loevad, ja "a picture is worth a thousand words" ja rääkimine hõbe, vaikimine kuld ja ... kuid siiski on tore, kui keegi ütleb seda sõnaga ka.
k.
öeldakse küll, et sõnad on tühised ja teod on need, mis loevad, ja "a picture is worth a thousand words" ja rääkimine hõbe, vaikimine kuld ja ... kuid siiski on tore, kui keegi ütleb seda sõnaga ka.
k.
08 veebruar 2010
Kaks..
...head:
+++
Betti Alver - Tüli
Üks ütles: "Ämber!" - Teine ütles: "Pang!"
Üks karjus: "Varrukas!" - Teine karjus: "Käis!"
Tüli läks tõsiseks, nagu näis.
Jäädavalt lahku viis vihane jutt.
Räägiti
eri murrakut.
+++
facebooki psychotic slug: FUCK THIS! AND THAT. AND EVERY FUCKING THING.
+++
+++
Betti Alver - Tüli
Üks ütles: "Ämber!" - Teine ütles: "Pang!"
Üks karjus: "Varrukas!" - Teine karjus: "Käis!"
Tüli läks tõsiseks, nagu näis.
Jäädavalt lahku viis vihane jutt.
Räägiti
eri murrakut.
+++
facebooki psychotic slug: FUCK THIS! AND THAT. AND EVERY FUCKING THING.
+++
EDIT: ja nüüd tundub, nagu teeksin Merka pealt oma blogi maha, sest temalgi viimane postitus luulega täidetud. tegelikult on asi lihtsalt lähenevas kooliülesandes, tänu millele avastasin oma luulekvoodi alatäituvuse (aka võtsin üle tüki aja luulekogu kätte ja olin õnnelik)
07 veebruar 2010
Eino Päriselt
no selline uni on, et vähe pole. kuigi nagu maganud isegi nagu oleks..
tore jutuke härra Vikerkaarelt - ta vist kohtus Priiduga. ja lätlaste aktsient on tõesti lihtsalt koo-huu-taav!
joors,
tore jutuke härra Vikerkaarelt - ta vist kohtus Priiduga. ja lätlaste aktsient on tõesti lihtsalt koo-huu-taav!
sest mõnikord
tahaks mõnele
sedasama
öelda.
joors,
k.
31 jaanuar 2010
a blast from the past
päris kurb on, kui iseenda käekirja ära ei tunne.
sain kirja austriast. mõtlesin: "ohhoo, kes see küll olla võiks?" vaatasin adressaati, mitte ei tundnud käekirja ära. vaatasin adressanti, oli YFU Austria. ümbrikule oli jäetud väike memoke, millega paluti hilinemise eest vabandust. tol hetkel olin veendunud, et tegemist on ülihilinenud jõulu- ja uusaastatervitustega. aga kus sa sellega!
vupsas välja hoopis mu enda kiri. kiri, mille pidin austrias olles 2009. aasta jaanuarikuus iseendale kirjutama. kiri, kuhu pidin panema kirja mõtted ja soovid, mida järelejäänud poole aasta jooksul veel saavutada tahan. kiri, kuhu pidin kirja panema ka soove ja tahtmisi "uueks vahetusaastaks" (loe: aeg taas tagasi kodus olles, mil mõtteist käib üsna tihti läbi "wtf?"). kiri, mille pidin saama umbes juba oktoobrikuus. aga no, vahet pole.
kõige haiglasem on tegelikult see, et juba ka tolles ELO-l kirjutatud kirjas (jah, me, yfukad, kirjutame iseendale väga palju. kentsakas, ma tean..), mille sain augustis juba tagasi, mõtlesin ja ütlesin välja samu asju, mida selleski kirjas. asju, mille järgi mul õnnestus mingi aeg elada (rõhk fraasil "mingi aeg"), kuid mis on asjad, mille olin ilmselgelt praeguseks unustanud. või mida ma ei meenutanud endale piisavalt tihti. hästi pentsik oli saada iseendalt õpetussõnu. samas saan ka veidi uhke olla, sest nüüd võin mingi osaga endast kindel olla, et see rahulik, enesekindel ja -teadlik inimene on kuskil minus olemas. ta lihtsalt poeb peitu vahel. või praegusel juhul üsna tihti.
tegelikult, mis värk on? miks ühel etapil oled nõnna ja teisel nonna? kas pole siis sinus piisavalt seda selgroogu, et pidevalt too uhkust tundma panev inimene olla?
sain kirja austriast. mõtlesin: "ohhoo, kes see küll olla võiks?" vaatasin adressaati, mitte ei tundnud käekirja ära. vaatasin adressanti, oli YFU Austria. ümbrikule oli jäetud väike memoke, millega paluti hilinemise eest vabandust. tol hetkel olin veendunud, et tegemist on ülihilinenud jõulu- ja uusaastatervitustega. aga kus sa sellega!
vupsas välja hoopis mu enda kiri. kiri, mille pidin austrias olles 2009. aasta jaanuarikuus iseendale kirjutama. kiri, kuhu pidin panema kirja mõtted ja soovid, mida järelejäänud poole aasta jooksul veel saavutada tahan. kiri, kuhu pidin kirja panema ka soove ja tahtmisi "uueks vahetusaastaks" (loe: aeg taas tagasi kodus olles, mil mõtteist käib üsna tihti läbi "wtf?"). kiri, mille pidin saama umbes juba oktoobrikuus. aga no, vahet pole.
kõige haiglasem on tegelikult see, et juba ka tolles ELO-l kirjutatud kirjas (jah, me, yfukad, kirjutame iseendale väga palju. kentsakas, ma tean..), mille sain augustis juba tagasi, mõtlesin ja ütlesin välja samu asju, mida selleski kirjas. asju, mille järgi mul õnnestus mingi aeg elada (rõhk fraasil "mingi aeg"), kuid mis on asjad, mille olin ilmselgelt praeguseks unustanud. või mida ma ei meenutanud endale piisavalt tihti. hästi pentsik oli saada iseendalt õpetussõnu. samas saan ka veidi uhke olla, sest nüüd võin mingi osaga endast kindel olla, et see rahulik, enesekindel ja -teadlik inimene on kuskil minus olemas. ta lihtsalt poeb peitu vahel. või praegusel juhul üsna tihti.
tegelikult, mis värk on? miks ühel etapil oled nõnna ja teisel nonna? kas pole siis sinus piisavalt seda selgroogu, et pidevalt too uhkust tundma panev inimene olla?
30 jaanuar 2010
17 jaanuar 2010
kaasaeg
ma just avastasin, et minu korteris saab esikus vaid libisedes edasi liikuda (kui sokid jalas nt). oleksin just rämedalt käna käinud ja umbes seitse jalga ära murdnud ja vaikselt vandusin juba peas, kuid avastasin peagi, et see on meelelahutus omaette. veetsin just viimased viis minutit ühest esiku otsast teise liugu lastes. nalja kui palju. kõrvalised isikud soovitasid lõpetada: sokid pidavat ära kuluma.
nüüd arutan Merkaga keelelistel probleemidel : kas ja kui kaugele minna keele kaasajastamise/lihtsustamise/üldistamise/ajale kohandamise/uuendamisega? teema võttis lahti Merilin Jüri Pino ja João Lopes Marques'i artiklitega Ekspressist. jõudsime kaugele, kuid ka mitte kuskile, sest "ministeerium" võiks ikka "ministeeriumiks" jääda, aga samas on keel kui elav organism pidevas arengus ning muutuses (aitäh, Merilin :)) ning juuksekarva lõhkiajades näpuga sõnaraamatus järge ajada tundub ka veidi kentsakas. "Sest ilmselge on see, et kui SUUREM OSA räägib juba teistmoodi sellest, mis ÕSi kirja pandi 20 aastat tagasi, siis oleks aeg midagi ette võtta." (by Merilin)
ma ei kirjuta seda selleks, et hiljem oleks hea vaadata, kui pagana intelligentsed me ikka oleme (ära palun näkku löö :D. ja okei, tunnistan, mingi haige osa minust kekutab ka), kuid tahan veel arvamusi. ma ei kujuta ette, kui paljud veel on jätkanud selle nurga lugemist siin, kuid kui olete, siis palun, võtke sõna. sest ilmselgelt pälvis see teema nii minu kui Merilini ja paljude teiste Ekspressi-kommentaatorite tähelepanu ning olles kuulnud vaid ühe kaunitari arvamust, tahaks kuulda ka teiste omi. :)
no kurat, nüüd tahan veel vähem oma kohustuste juurde tagasi pöörduda. tore, et on pühapäev ja saab veel postsecretist toredaid morbiidseid saladusi lugeda, samal ajal oma ajusid peast välja aevastada (jahhaa, ma olen endale kuskilt nohu krabanud) ning kõike muud veelgi rohkem edasi lükata.
joors,
k.
nüüd arutan Merkaga keelelistel probleemidel : kas ja kui kaugele minna keele kaasajastamise/lihtsustamise/üldistamise/ajale kohandamise/uuendamisega? teema võttis lahti Merilin Jüri Pino ja João Lopes Marques'i artiklitega Ekspressist. jõudsime kaugele, kuid ka mitte kuskile, sest "ministeerium" võiks ikka "ministeeriumiks" jääda, aga samas on keel kui elav organism pidevas arengus ning muutuses (aitäh, Merilin :)) ning juuksekarva lõhkiajades näpuga sõnaraamatus järge ajada tundub ka veidi kentsakas. "Sest ilmselge on see, et kui SUUREM OSA räägib juba teistmoodi sellest, mis ÕSi kirja pandi 20 aastat tagasi, siis oleks aeg midagi ette võtta." (by Merilin)
ma ei kirjuta seda selleks, et hiljem oleks hea vaadata, kui pagana intelligentsed me ikka oleme (ära palun näkku löö :D. ja okei, tunnistan, mingi haige osa minust kekutab ka), kuid tahan veel arvamusi. ma ei kujuta ette, kui paljud veel on jätkanud selle nurga lugemist siin, kuid kui olete, siis palun, võtke sõna. sest ilmselgelt pälvis see teema nii minu kui Merilini ja paljude teiste Ekspressi-kommentaatorite tähelepanu ning olles kuulnud vaid ühe kaunitari arvamust, tahaks kuulda ka teiste omi. :)
no kurat, nüüd tahan veel vähem oma kohustuste juurde tagasi pöörduda. tore, et on pühapäev ja saab veel postsecretist toredaid morbiidseid saladusi lugeda, samal ajal oma ajusid peast välja aevastada (jahhaa, ma olen endale kuskilt nohu krabanud) ning kõike muud veelgi rohkem edasi lükata.
joors,
k.
05 jaanuar 2010
ja arhiiv aina täitub..
lugesin just teiste inimeste bloge ja sissekandeid, mis kirjutajaile tunduvad no nii-ii mõttetutena, kuna kajastavad lihtsalt igapäevasündmusi ning muidu mõttetuid mõtteid, kuid avastasin siiski, et need on vajalikud. eriti veel siis, kui on tegemist millegi nii toredaga (khm, jah, paneb köhatama ja kulmu kergitama minu puhul..., kuid võin öelda kindlustundega, et oli TORE!) kui seda on vahetusaasta. seega, pärast järjekordse tüüpilise ameerikaliku romantilise komöödia vaatamist (sest midagi muud paremat ja intrigeerivamat mu aju hetkel vastu võtta ega seedida ei suuda) otsustasin end kokku võtta ning otsa lahti teha. selle otsa, mis oli juba veidike sulgunud ning ähvardas mitte kunagi enam avaneda. ehk siis maakeeli lõpetan ka siin, virtuaalmaailmas, oma aasta ära. üritan samm sammu haaval ning loodan, et jõuan kunagi ka lõppu.
mõtlen, et ehk praegu, hiljem, tagasivaatena kirjutades, suudan rohkem emotsioone ka oma teksti panna. varem lihtsalt ei tahtnud, ei julgenud ja ei olnud nendes nii kindelgi. ei osanud asju nii objektiivselt analüüsida, kui praegu. olin tollal kõige selle p*sa sees ning ükskõik kui palju üritasin kõrvale astuda ja kainet pilku taastada, ei olnud see siiski nii kerge kui praegu.. pean eelkõige igasugu neid pereprobleeme silmas. eks paistab, ei taha enda ega ka teiste (kas ma just pöördusin oma kujutletavate lugejate poole??) lootusi liialt kõrgeks ajada.
jäin postitustega veebruarisse..
võin kindlusega öelda, et neljapäeval, 26. veebruaril 2009 aastal, alustasin oma kalender-märkmikus lugema nädalaid (siis oli neid 17) ärasõiduni. nädal varem alustasin juba päevadega. eks mingi osa minust tahtis juba siis võimalikult ruttu sealt minema. no see selleks eksole, palju tähtsam sündmus sel nädalal oli aga hoopis mu õe Liina küllasaabumine pühapäeval, märtsikuu esimesel päeval. selleks puhuks läksin ma aga juba reedel Viini linna elu nautima. sebisin sõbrantsilt Julialt endale ka sinna ööbimispaiga, sõitsin hommikuse rongiga kooli asemel Brucki ja sealt edasi Viini ning seadsin sammud Viini konsi poole. värk oli selles, et Julia kursusel oli nädal aega külalisprofessorid Eestist (!!!) külas ning reedesel päeval tipnes see pikk meistriklass impro-kooriga. professorite näol oli tegemist Anne-Liis Polli ning Anto Pettiga, kes õpetasid noortele lauljatele vokaalimprovisatsiooni. hommikul istusin ma peaproovis ning õhtul, pärast magushapu hiina kana söömist koos Julia korterikaaslastega, nautisin ka kontserti ennast. väga mõnus oli jälle üle tüki aja eesti keelt törtsu rääkida ning toredate inimestega aega koos veeta. mäletan veel selgesti (jah, väike egopai tuleb nüüd), kuidas juba siis mu küladialekti naerdi ja väga armsaks peeti (nii saab sõpru, muide!).
samal õhtul võtsin endale selle vabaduse ning nautisin õhtust pealinna. seekord mitte siis seda joogipoolt, vaid arhitektuurilist külge. võtsin fotoka, ühistranspordipileti ning uitasin ringi. vihma niisutas taevast alla (sorri, ma ei tea, kas nii saab eesti keeles öelda) ning käsi polnud tavapärasest stabiilsem. sain järjekordselt täiendust oma öistele viini-kaadritele. juhhuijjaa!
laupäeval, 28. veebruaril, läksin Julia korterikaaslastega "matkama". Julinchen ise oli haigeks jäänud, niiet teda ennast polnudki kohal, kuid toreda seltskonna tagasid ka ta aseained. hommikust sõime kaua ning veel kauem otsustasime, mida ette võtame. lõpuks sõitsime metrooga ja ... asjaga /trammiga (?) linnast välja ning ronisime mingi künka otsa, kust sai taas vaadet nautida. ilm oli jälle sitane ja lörtsine, kuid pole hullu eksole..
pühapäeval, 1. märtsil, tuli mu sõsarake mulle külla. kohtusime süd-bahnhofis ning kallistasime üksteist segaseks. päeva veetsime mööda linna jalutades, pitsat süües ning ülikaunis kohvikus Sacheri ja Esterházy torte maitsmas ja kohvi joomas. kella kuuese rongiga sõitsime sinna pommikauku.
aga tavaika, kuna otsustasin samm sammu haaval võtta ja kuna tore vanasõnagi õpetab, et suur tükk ajab suu lõhki, siis praeguseks aitab ja ma lähen nüüd magama.
mõtlema paneb see, et mul on pidevalt öö ja päev vahetuses. huvitav miks see küll nii on. või mis ajast..?
teie,
k.
mõtlen, et ehk praegu, hiljem, tagasivaatena kirjutades, suudan rohkem emotsioone ka oma teksti panna. varem lihtsalt ei tahtnud, ei julgenud ja ei olnud nendes nii kindelgi. ei osanud asju nii objektiivselt analüüsida, kui praegu. olin tollal kõige selle p*sa sees ning ükskõik kui palju üritasin kõrvale astuda ja kainet pilku taastada, ei olnud see siiski nii kerge kui praegu.. pean eelkõige igasugu neid pereprobleeme silmas. eks paistab, ei taha enda ega ka teiste (kas ma just pöördusin oma kujutletavate lugejate poole??) lootusi liialt kõrgeks ajada.
jäin postitustega veebruarisse..
võin kindlusega öelda, et neljapäeval, 26. veebruaril 2009 aastal, alustasin oma kalender-märkmikus lugema nädalaid (siis oli neid 17) ärasõiduni. nädal varem alustasin juba päevadega. eks mingi osa minust tahtis juba siis võimalikult ruttu sealt minema. no see selleks eksole, palju tähtsam sündmus sel nädalal oli aga hoopis mu õe Liina küllasaabumine pühapäeval, märtsikuu esimesel päeval. selleks puhuks läksin ma aga juba reedel Viini linna elu nautima. sebisin sõbrantsilt Julialt endale ka sinna ööbimispaiga, sõitsin hommikuse rongiga kooli asemel Brucki ja sealt edasi Viini ning seadsin sammud Viini konsi poole. värk oli selles, et Julia kursusel oli nädal aega külalisprofessorid Eestist (!!!) külas ning reedesel päeval tipnes see pikk meistriklass impro-kooriga. professorite näol oli tegemist Anne-Liis Polli ning Anto Pettiga, kes õpetasid noortele lauljatele vokaalimprovisatsiooni. hommikul istusin ma peaproovis ning õhtul, pärast magushapu hiina kana söömist koos Julia korterikaaslastega, nautisin ka kontserti ennast. väga mõnus oli jälle üle tüki aja eesti keelt törtsu rääkida ning toredate inimestega aega koos veeta. mäletan veel selgesti (jah, väike egopai tuleb nüüd), kuidas juba siis mu küladialekti naerdi ja väga armsaks peeti (nii saab sõpru, muide!).
samal õhtul võtsin endale selle vabaduse ning nautisin õhtust pealinna. seekord mitte siis seda joogipoolt, vaid arhitektuurilist külge. võtsin fotoka, ühistranspordipileti ning uitasin ringi. vihma niisutas taevast alla (sorri, ma ei tea, kas nii saab eesti keeles öelda) ning käsi polnud tavapärasest stabiilsem. sain järjekordselt täiendust oma öistele viini-kaadritele. juhhuijjaa!
laupäeval, 28. veebruaril, läksin Julia korterikaaslastega "matkama". Julinchen ise oli haigeks jäänud, niiet teda ennast polnudki kohal, kuid toreda seltskonna tagasid ka ta aseained. hommikust sõime kaua ning veel kauem otsustasime, mida ette võtame. lõpuks sõitsime metrooga ja ... asjaga /trammiga (?) linnast välja ning ronisime mingi künka otsa, kust sai taas vaadet nautida. ilm oli jälle sitane ja lörtsine, kuid pole hullu eksole..
pühapäeval, 1. märtsil, tuli mu sõsarake mulle külla. kohtusime süd-bahnhofis ning kallistasime üksteist segaseks. päeva veetsime mööda linna jalutades, pitsat süües ning ülikaunis kohvikus Sacheri ja Esterházy torte maitsmas ja kohvi joomas. kella kuuese rongiga sõitsime sinna pommikauku.
aga tavaika, kuna otsustasin samm sammu haaval võtta ja kuna tore vanasõnagi õpetab, et suur tükk ajab suu lõhki, siis praeguseks aitab ja ma lähen nüüd magama.
mõtlema paneb see, et mul on pidevalt öö ja päev vahetuses. huvitav miks see küll nii on. või mis ajast..?
teie,
k.