tsiptsiptsiptsiptennised

ai nüüd on vist küll see aeg käes, kus on ikka rohkem kui hoopiski viimane aeg, et suur kammmbäkkk teha. eriti veel siis, kui juba tulevad mitteniivihased pilgud eestist, et miksohmiks pole ma endast teada andnud kvalitetsn6i veebilehe blogger kaudu.
eeeniveis, aitab sissejuhatusest, värk ju selles, et mina tsillin lausa kümme kuud austrias väikeses maakohas-külas nimega stanz. et ikka k+ik (väike vahepala: vektorid. tegelt väike vahepala, et 6-tähte siin ei eksisteeri, eks. ja perearvutil siin on selle asemel liitmismärk, niiet ma kasutan seda) saaksid nüüd nagu kord ja kohus mulle igasugu suuremaid ja veel suuremaid kirju ja pakke hakata saatma, teen ma sellise triki:

Kadri Vilgats
Stanz 53
Stanz im Mürztal 8653
Steiermark
Austria

enam suuremat vihjet vist teha pole v+imalik. ainoujuuoollaavmiieksole.


laupäeval, 23082008, saabusime viini ja tsillisime teiste austriasse tulnud yfukate ja kohalike yfukatega viinis, rääkisime seminarides ja s+ime. +htul patseerisime linna peal ka veel ja ma j+udsin veenduda, et minu ühe korra juba muutunud arvamus, et tallinnas t+esti ON midagi vaadata, j+udis nüüd uuesti muutuda - ÄÄNK, pigem mitte, sest selline kuldlinn nagu viin, trumpab selle ikka sajaga üle. me ei j+udnud tegelikult isegi vanalinna. tegin loomulikult pilte ka oma ülikhuulio uue fotokaga, aga pole viitsinud neid veel arvutisse panna.

siin ühe teise toreda vahetus+pilase tiina pilt meie seltskonnast:

hetkel tsillin ma siin oma pere arvuti taga ning see on suhteliselt kiviajast (okei, olen lihtsalt tüüpiliselt eestlaslikult ülbe ja karm ja terava keelega), aga tegemist on siiski keskmisest vanema kompuutriga. seepärast ka viivitused.

järgmisel päeval kohtusime peredega. mina s+itsin algul rongiga koos paari teise inimesega ning mu pere oli rongijaamas vastas. j+udsime koju, rääkisime juttu, andsin üle kinke ning j+udsin k+ige selle vältel veenduda, et oufakkoufakkoufakk, keelest ei saa ikka üldse aru, sest dingdingding - elagu väikeste mägikülade dialektid, mis k+lavad nagu k+ik maailma kurguhaigused kokku, segatud törtsu saksa keelega. aga plusspool on see, et nad üritavad ikka minuga k+rgsaksa keeles rääkida, milles ma ässan juba ikka korraliku sajaga. kui mitte isegi rohkemaga. järgmisel päeval oli tervetuloa pidu, kuhu oli kokku kutsutud umbes kakskendkolkend inimest, kes k+ik tervitasid mind ja soovisid parimat aastat. ja kelle k+ikide nägusid ja nimesid ma absoluutselt ei mäleta. tegelikult on värk nii, et see küla siin on ikka päris .. küla. aga neid on siin teisigi, niiet kui tollest suuremast linnast, Kapfenbergist, kus ma koolis käima hakkan, tulema hakata, on tegemist ühe ilgelt pika maanteeäärse külaga, kus tsivilisatsioon otsa ei l+ppe. üleüldiselt ongi vist tegelikult nii, et sellist fenomeni nagu meil, ida-eurooplastel (ja venelastel) on, et on küla-maante-maante-küla-maantee-maantee-maantee-küla, ei eksisteerigi. aga pole hullu, mulle meeldib see. külaelu siin on rahulik - mitte midagi ei tehta. kui, siis ainult siis, kui keegi grillpeo mingi poolvenelase auks korraldab ja siis törts inimesi kokku kutsub.

kodu on mul maja. aga numps ja väike armas maja, kus vett soojendatakse päikesepaneelidega ja tuba köetakse puudega. minu tuba on teisel korrusel, nagu teistelgi, ainsa erinevusega, et ... trummip+rin ja muud vennad palun - see on läbi kahe korruse!!! ehk algul on väike kabineti-laadne nahktooli ja nurgadiivani (hahaha, ma tahtsin diivan just tugeva t+hhiga kirjutada) ja kolme kapiga (ma ei tea, mis ma k+ige selle ruumiga peale hakkan). ja siis läheb trepp üles magamistuppa, kus on maas kaks madratsit, telekas, veel riiuleid (seekord törts väiksemad) ja suuursuur padi ja m+nus pehme tekk. vaibad on ka igas toas. ja jällegi olen ma juba pilti teinud, aga no arvutisse pole endiselt viitsinud panna.

pere on mul ka. host-isa günter aka schuwy, kes s+idab palju rattaga ja ei tee muidu eriti midagi ja on üldse praegu rattatuuril kuskil l+una-austrias ja p+hja-itaalias, host-mum maria, kes käib kolm korda nädalas kohalikus raamatukogus tsillimas ja on niisama tore ja laulab igale raadiost tulevale laulule kaasa, host-+de johanna, kes on 16, mängib klarnetit ja on tore ja oskab inglise keelt ja host-+de martina, kes saab 12, mängib viiulit ja on tore ja oskab vähem inglise keelt, aga on ikka tore. ja siis neil on veel parimad s+brannad ka, kes on toredad, ja meil on kaks kassi ka. michi, vanem, kes on uue ja noorema peale kade ja keda ma pole peaaegu kordagi kohanud, ning biko, noorem, kelle martina leidis prügikastist ja kes nüüd naudib pea maailma parimat elu öko-kodus koos vahetuslapimaalasega. ta just istus mul kuskil 45 mintsa süles, terve selle aja, kui arvuti taga juba olnud olen. hullult numps - tuli ise juurde, tegi väikese pisikese kassipoja mäu ja pärast seda, kui ma ta sülle endale panin, viskas külili ja hakkas maailma uurima ning jäi täpselt kahe minuti pärast magama.

ja nüüd ma olen juba suhteliselt väsinud, sest pidevalt v++rkeele purssimine pole just väga värskendav tegevus. eriti veel, kui kauamagamine pole üldse läänemaailma teema ja varamagamaminek on suhteliselt kodune. isegi mina nüüd muutun ning hakkan normaalseks vist. veits naljakas.

aa, ja homme lähen orkestriproovi. kuulsin seda dvd pealt ja kui aus olla, siis mu n+mme muusikakooli suhteliselt halva koosseisuga orkester on törts parem ikka. seda enam, kui nad mängivad pea ainult marsse siin. haha, ja pärast minu esimest kokkupuudet saksofoniga üle kahe kuu, ütlesid nad pärast esimest kahte veerandsoojendusnooti, et ma mängin ilgelt hästi ja arvatavasti paremini kui terve saksirühm tolles orkestris kokku. ja siis läks kadri ego kuskile lae alla h+ljuma, aga okei. ma rohkem ei räägi sellest.

eenihäoo, ilgelt pikk jaur tuli, nautige kauaks, sest nii pidevat arvuti kasutamist, nagu seda teevad eestlased, ka läänemaailm ei harrasta, sorts.


ja nüüd ma avastasin, et ma ei oska normaalseid eestikeelseid p+imlauseid moodustada. fakk küll. (ja see siin ongi koht, kus ma saan internatsionaalsete s+nadega vanduda, sest ökomaailmas ma seda teha ei saa. ainult mingid n+rgad fraasid on kasutusel - pagana pihta ja metsa. kuigi siis saab alati vene keele ka käiku lasta...)

huvitav, kas minust üldse kunagi saab sellist.. regulaarset postitajat? kuigi okei, olgem ausad, oma kaks aastat tagasi ma ometi olin seda. nüüd küll enam mitte. vist. ju. või. vä?

öüüsöas, tegelikult tegin nüüd selle postituse siin ka ainult sellepärast, et avastasin, et üle-eelmine sissekanne oli umbes-täpselt aasta tagasi. ja nii naljakas kui see ka pole, siis ma mäletan umbes-täpselt kõike tollest kahest nädalast, mis eelnes sellele sissekandele. SCHO-KA-KOLA indeed!

aa, ja seda ka veel, et see schokakola törts kehtib praegu ka. aga ainult selle nurga alt, mille kaudu see kirjeldas neid järgnevaid kahte nädalat. nüüd on see kahenädalane periood veninud vist, ma ei tea, terve elu pikkuseks. või kui mitte, siis igatahes tundub küll nii. päris võigas elu siis, peaks mainima.



HISHAHSHAA, see viimane lause tegi terve mu postituse (oleks siis, et ainult viimase lõigu, aga ei!) keskmises puberteedieas emolapse nutulaulu-laadseks jauriks. päris kurb.

nüüd mõtlesin, et tekitan olematu publiku hulgas ovatsioone ja kirjutan pärast poolt aastat pausi siia diipi. läksin kööki, võtsin tomati, mille kahe ampsuga põske pistsin, ja tulin tagasi ja diip jäi vist kööki maha või midagi, sest praegu ajan küll ainult lorajuttu.

vahepeal oli ilus suvi, mille käigus käisin maal ja taasavastasin, et tipptundidel (loe: pühapäevaõhtal alates kella seitsmest) ühes pikas autojorus kaks tundi sõita on päris rõve. pärast seda ühte või lausa mitut rõvedat autosõitu (okeiokei, ei olnud rõve, lihtsalt tüütu), mis jääb lausa kaheks aastaks vist meelde tekkis küll tunne, et ma tulen ja kohe väljendan ennast siia, aga näed, tol korral jäi väljendamata.

pärast ilusat suve tuli kole sügis, mis kestab siiani. nüüd hakkas vist see kurikuulus vananaistesuvi, millest kõik rääkisid ja mis norra ja saksamaa kuuldavasti maha jättis ja baltikumi avastama tuli. hurraa selle peale!

SCHO-KA-KOLA on sõna-asi, mis iseloomustab eelnevat ja ka järgnevat kahte nädalat.

ükskõik kui head ja mugavad need mobiilivõrkude iseteenindusbürood internetis on, viivad nad ikka ja alati mu tuju alla, kui näen seda summat, mis on praeguseks hetkeks kogunenud.
ohžiiiisõskraistkülleksole!

enda arvates ma täiesti alles postitasin siia. ja olin uhke ka veel, et suutsin lõpuks piiiiiisavalt palju oma mõtteid koguda, et midagigi siia kirjutada. (jah, lume üle õnnelik olemine on mu pingutuste vili) xD

hmh, igatahes ma pettusin, et see oli pea kuu aega tagasi.

LUND HAKKAS JUST PRAEGU SADAMA!
AUAUAUAUAUAUAUU KUI TORE!

uus lemmikpilt, mille avastasin läbi evelini.

jeekim.
ma just lugesin oma ploogi ja avastasin, et oma übervaimustusega briti kirjandusest ja mu üha suuuuuuuureneva sõnavaraga (jah, see oli egotsev kompliment endale. ma tänan!) olen ma mingi tiiiiiibi mulje endast jätnud.
ja seda ma nüüd küll pole.
ja selle postitusega, mida ma praegu kirjutan ja mida mõned üksikud loevad, loodan ma sellele tiiplusele lõpu teha.
nätaki, finito ja muu säärane värk.

She looked so forlorn, standing there in the pouring rain.


ma lugesin sõnastikku.