huvitav, kas minust üldse kunagi saab sellist.. regulaarset postitajat? kuigi okei, olgem ausad, oma kaks aastat tagasi ma ometi olin seda. nüüd küll enam mitte. vist. ju. või. vä?

öüüsöas, tegelikult tegin nüüd selle postituse siin ka ainult sellepärast, et avastasin, et üle-eelmine sissekanne oli umbes-täpselt aasta tagasi. ja nii naljakas kui see ka pole, siis ma mäletan umbes-täpselt kõike tollest kahest nädalast, mis eelnes sellele sissekandele. SCHO-KA-KOLA indeed!

aa, ja seda ka veel, et see schokakola törts kehtib praegu ka. aga ainult selle nurga alt, mille kaudu see kirjeldas neid järgnevaid kahte nädalat. nüüd on see kahenädalane periood veninud vist, ma ei tea, terve elu pikkuseks. või kui mitte, siis igatahes tundub küll nii. päris võigas elu siis, peaks mainima.



HISHAHSHAA, see viimane lause tegi terve mu postituse (oleks siis, et ainult viimase lõigu, aga ei!) keskmises puberteedieas emolapse nutulaulu-laadseks jauriks. päris kurb.

nüüd mõtlesin, et tekitan olematu publiku hulgas ovatsioone ja kirjutan pärast poolt aastat pausi siia diipi. läksin kööki, võtsin tomati, mille kahe ampsuga põske pistsin, ja tulin tagasi ja diip jäi vist kööki maha või midagi, sest praegu ajan küll ainult lorajuttu.

vahepeal oli ilus suvi, mille käigus käisin maal ja taasavastasin, et tipptundidel (loe: pühapäevaõhtal alates kella seitsmest) ühes pikas autojorus kaks tundi sõita on päris rõve. pärast seda ühte või lausa mitut rõvedat autosõitu (okeiokei, ei olnud rõve, lihtsalt tüütu), mis jääb lausa kaheks aastaks vist meelde tekkis küll tunne, et ma tulen ja kohe väljendan ennast siia, aga näed, tol korral jäi väljendamata.

pärast ilusat suve tuli kole sügis, mis kestab siiani. nüüd hakkas vist see kurikuulus vananaistesuvi, millest kõik rääkisid ja mis norra ja saksamaa kuuldavasti maha jättis ja baltikumi avastama tuli. hurraa selle peale!

SCHO-KA-KOLA on sõna-asi, mis iseloomustab eelnevat ja ka järgnevat kahte nädalat.

ükskõik kui head ja mugavad need mobiilivõrkude iseteenindusbürood internetis on, viivad nad ikka ja alati mu tuju alla, kui näen seda summat, mis on praeguseks hetkeks kogunenud.
ohžiiiisõskraistkülleksole!

enda arvates ma täiesti alles postitasin siia. ja olin uhke ka veel, et suutsin lõpuks piiiiiisavalt palju oma mõtteid koguda, et midagigi siia kirjutada. (jah, lume üle õnnelik olemine on mu pingutuste vili) xD

hmh, igatahes ma pettusin, et see oli pea kuu aega tagasi.

LUND HAKKAS JUST PRAEGU SADAMA!
AUAUAUAUAUAUAUU KUI TORE!

uus lemmikpilt, mille avastasin läbi evelini.

jeekim.
ma just lugesin oma ploogi ja avastasin, et oma übervaimustusega briti kirjandusest ja mu üha suuuuuuuureneva sõnavaraga (jah, see oli egotsev kompliment endale. ma tänan!) olen ma mingi tiiiiiibi mulje endast jätnud.
ja seda ma nüüd küll pole.
ja selle postitusega, mida ma praegu kirjutan ja mida mõned üksikud loevad, loodan ma sellele tiiplusele lõpu teha.
nätaki, finito ja muu säärane värk.

She looked so forlorn, standing there in the pouring rain.


ma lugesin sõnastikku.

ma just vajutasin klambrilööjaga vaskse klambri oma kirjandi, lühikirjandi, sisse.
et ühendada tiitellehte kirjandiga.
(ma ju ütlesin, et oli lühikirjand noh!)

oh. ja ma olin täna topeltnunnu absoluutselt erinevates valdkondades. heaküll, mitte päris erinevad, sest teemaks olin siiski mina, kuid peaaegu . .