enda arvates ma täiesti alles postitasin siia. ja olin uhke ka veel, et suutsin lõpuks piiiiiisavalt palju oma mõtteid koguda, et midagigi siia kirjutada. (jah, lume üle õnnelik olemine on mu pingutuste vili) xD

hmh, igatahes ma pettusin, et see oli pea kuu aega tagasi.

LUND HAKKAS JUST PRAEGU SADAMA!
AUAUAUAUAUAUAUU KUI TORE!

uus lemmikpilt, mille avastasin läbi evelini.

jeekim.
ma just lugesin oma ploogi ja avastasin, et oma übervaimustusega briti kirjandusest ja mu üha suuuuuuuureneva sõnavaraga (jah, see oli egotsev kompliment endale. ma tänan!) olen ma mingi tiiiiiibi mulje endast jätnud.
ja seda ma nüüd küll pole.
ja selle postitusega, mida ma praegu kirjutan ja mida mõned üksikud loevad, loodan ma sellele tiiplusele lõpu teha.
nätaki, finito ja muu säärane värk.

She looked so forlorn, standing there in the pouring rain.


ma lugesin sõnastikku.

ma just vajutasin klambrilööjaga vaskse klambri oma kirjandi, lühikirjandi, sisse.
et ühendada tiitellehte kirjandiga.
(ma ju ütlesin, et oli lühikirjand noh!)

oh. ja ma olin täna topeltnunnu absoluutselt erinevates valdkondades. heaküll, mitte päris erinevad, sest teemaks olin siiski mina, kuid peaaegu . .

"He turned over his stomach, letting a sausaged towel fall away from his eyes."
("A Perfect Day for Bananafish" by Jerome David Salinger)

asi on lihtsalt inglise kirjanduses.

"She was half his weight, half his height, six years younger but he fell straight over like a cut tree. Love at first sight? Felled by her beauty? No. He was maggoty drunk and missing his leg."
("A Star Called Henry" by Roddy Doyle)

ma kallasin täna endale pool pakki kiirkaerahelbeid kaela. je!

hea küll, mitte päris pool. see on lihtsalt väljend.

mina tahaks nii, et ma oleksin mingis asjas jõleosav.

siis oleks mu tulevik ju otsustatud?