ma kujutan ette, et iga kolmas inimene räägib oma postitustes pronkssõdurist ja poliitistel teemadel.
igal teisel on teemast kindlasti läbi jooksnud kooli lõpetamine ning eksamiperiood.
iga postitaja on kindlasti maininud midagi sellesuvise kevade kohta. (kuivõrd loogiline on suvine kevad)
ahja. ja ometi ei saa unustada eurovisiooni. seda on maininud umbes iga viies.

mitte et ma loeksin nii paljude inimeste plooge, et saaksin mingisugustki statistikat teha. need on lihtsalt oletused.

nüüd olin mina üks nendest kolmest ja kahest ja viiest ja ... igaühest.

mul tulevad munad igal aastal samasugused. oh jampsi küll!

muide, kevad on kohal. ja kõige sellega kaasnev kevadväsimus ka, millest kõik nii usinalt räägivad.

ja ma avastasin, et ma ei oska normaalseid lauseid moodustada.

täna sõitsid kolm jõhkrat autojuhti minust nii mööda, et poriloik lendas kahe-meetrise kaarega üle pea. võimekad kujud! ma oleksin võinud sama hästi riietega sopaloiku hüpata.

ja kuhu kevad ja suvi jäid, sest et praegu on küll sügis?

muide!
jõulud, mida saab siiski tituleerida kui äsja toimunud sündmus, on kaugemal kui kooli lõpp!

eriti äge, eks?

keegi hea mees meenutas, et mu ploog pole täienenud hiljuti.


mõõnaperiood on ametlikult läbi. ja ilusa lõpuga ka veel. (vihje: www.zone.ee/murel)

nüüd tuleb veel järelejäänud vaheaega nautida ja tegemata asjadega tegeleda. ehk siis seda tuleb lugeda, et puhata nii palju kui võimalik, kuigi mu järgnevad päevad on sisustatud.

karga minu varbal! ära tantsi!

uh. mõõnaperiood. aga see saab läbi teisipäeval kell neli. eisaaka. neljapäeval kell kaheksa. või siis reedel kell kunagi enne keskööd.

ma olen siirupinägu.

ma avastasin, et ma olen vägaväga edev tüdruk.

jahjah. täpselt.

murelitesadu :)

www.noorteband.ee

jäu. viimased kolm nädalat kolme sõnaga: uni, haigus, MUREL!

see viimane on erioluline.

seitseteist märts Tallinnas klubis Hollywood (koht on jube) kell miskitsugune 1700

midagi on nii lummavat kottpimedas õhtus ja suurtes langevates lumehelvestes ja talla all krudisevas lumes. ma ei tea mis, aga see on tõsiselt hea tunne, kui astuda soojast toast välja, hingata sisse sõõm karget talveõhku ning astuda rahulikult mööda lumist alleed bussipeatuse poole.

kolm nädalat on liiga pikk aeg, et mitte kedagi näha!