mõnnamõnnamõnna.
kui ma astusin täna muusikakoolist välja, sadas laia lund. just täpselt see, mida ma jubedalt ootasin. sest et jõulud pole jõulud ilma lumeta. ükskõik kui palju piparkooke või mandariine sa endale näost sisse ajad.
hull kammajaa - mul pole jalanõusid ja veel igasugu olulisi asju, mille pärast ma peaksin kõikidele Tallinna poodidele seitse tiiru peale tegema. ehk siis, ei aitäh, ma käin parem paljajalu.

homme on Mari sünnipäev. :)
homme on kontsert ka. ma julmkindlalt vusserdan midagi jälle ära, nagu mul ikka tavaks on. ma ei saa ju ometi ennast seekord reeta ja hästi mängida?

ma just praegu sõin ära 400 grammi juustumaitselist murakajogurtit. jubehea oli noh!
nüüd kõik kohad valutavad, eriti kael ja selg. misvärk? peaks kiiremas korras külili keerama, et viimaseid hetki rahus magama jääda ja läbi une head muusikat kuulata.

reede on. siis on laupäev ja pühapäev veel ees. kaks päeva puhast puhkust.. tegelikult mitte. veel on vaja seitsekümmend kuus asja teha. aga siis tulevad jõulud, mis on iseenesest hea, eks?

mida aeg edasi, seda rohkem ma mõtlen, et võib-olla peaks ka järgmisel aastal muutma.

eilse elasin üle. nüüd on veel esmaspäev ja teisipäev!
happy happy joy joy! see oli ühe kinga alla kirjutatud. tegelikult õigemini ketsi.
mis siis kui kõik ei lähe nii, kuis plaanitud?

ma olen täna killuke õnnelikum, kui eile. aga mitte nii õnnelik, kui ma olen homme ja mitte nii õnnelik kui ma olen teisipäeval. aga ma olen õnnelikum, ausõna!


"ütle seda, mida mõtled," on hea moto minu meelest. mina tegelikult käitungi nii, poolenisti. lihtsalt osad kõrvad kuulevad seda, mida mõtlen ja teised ei kuule.

haha. ma sain just teada, et meil pidi homme olema kuus tööd. kokku on seitse tundi ja kuus teadaolevat tööd. selle peale oleks võinud ju positiivselt naerda, kui ebaloomulikult haige see on, aga minul, kui väikeselt närvihaigel inimesel, tõusis vereõhk päris mitmekümne pügala võrra. arvatavasti. päeva lõpus asusid õnneks meie õpilasesinduse liikmed tööle ja jäi järgi ainult kaks tööd, või üks. arvatavasti siiski kaks. oh joy, oh glory! mis sellest, et üks neist on inglise keele tasemetöö prepositsioonide peale. pärast seda jooksen ma jubedal kiirusel koju, et veel jubedamal kiirusel Nõmmele jõuda, et normaalsel ajal arvestuse jaoks kohal olla.

võite ainult ette kujutada, kui õnnelik ma hetkel olen ja kui õnnelik ma homse päeva lõpuks olen. ja siis veel kui õnnelik ma reede õhtul kell kaheksa olen. ja kui õnnelik ma teisipäevaõhtul kell kaheksa olen.
täiesti võrreldamatud suurused noh!

tulin just sealsamusestki kinost. mõnnamõnna. ja kolm rõõmuhüüet jääb siiski väga väheseks, sest see oli üle pika aja üks parimatest filmidest, mida ma näinud olen. ei, noh, tegelikult ka!
kui üritada hakata ümber rääkima seda sisu, siis tegelikult.. ma parem ei räägi, kuna see rikuks filmi ära, kuna sisu saab kokku võtta kahe lausega vist. aga no ma ei tea, selle filmi puhul oli midagi nii head, mis jäi jubehästi mällu.

kuulge, tulge puu tagant välja ja karjatage mu kommentaaridesse, kui te loete mu ploogi.
tänkju!

ma just kirjutasin hullult pika teksti siia. aga siis tuli kiri ja ma vajutasin okei. ja siis lollakas blogger.com läks edasi kuskile teisele lehele, mida ta tegelikult tegema ei pidanud. ma olin maruvihane. aga no, ma teen uuesti siis.

ma olen pooleldi rõõmupall. justnimelt pooleldi, sest et see rõõmsam pool on õnnelik selle üle, et ma sain just tasuta kinopileti pöffi filmile c.r.a.z.y. täitsin mingisuguse küsitluse eile õhtul ära, mõeldes samal ajal, et no, ma ei võida kunagi. täna on postkastis vastus, et homme, kell kaheksa. kolm rõõmuhõisatust selle peale! tegelikult ma ei tohiks minna, sest et see pole mul absoluutselt planeeritud ja mul tegelikult pole aega ka, sest et jubedalt on tegemist, aga noh, ma eiran seda realistlikumat poolt endast ning sean homme siiski sammud coca-cola plaza poole. selle realistliku poole tõttu pole ma terviklik. rõõmupall noh!

ma avastasin seda ka veel, et ma pean järgmisel teisipäeval olema kahes kohas samal ajal, mis on juba füüsikaseaduste tõttu võimatu. kui ma just keskine Prue Võluväest pole. aga kuna ma olen tavainimene, kellel on keskmisest väiksem ajumaht, siis on 99% kindel, et ma pean mingisuguse valiku tegema. 1% jääb siiski imede jaoks!


peaks nüüd käbens õppima minema, et normaalajal magama jõuaks.



(see pilt oleks kordi parem, kui mul poleks käsi pildi tegemise ajal värisenud ja kui mul ehk oleks toas olnud rohkem valgust. kuid mis ikka minu kollasest lambipirnist tahta? ;])

kell on kaksteistnullkuus ja mina lähen kohe siit minema, et õppima hakata. ma ei suutnud oma parimates unenägudeski ette kujutada, et mu pühapäev nii huvitav tuleb.

ma unustasin eile hommikul kindad koju ja väljas oli miinus kolm kraadi ja mina tulin ilma kinnasteta koju. jubejubejube!




paitevei! ma lugesin potteri läbi eile õhtul. jama, et otsa sai.
selline raamat võiks olla, et see kirjutab ennast kogu aeg ise juurde, et see ei saaks kunagi läbi. nii oleks hea. vähemalt potteri puhul.

ma üllatasin ennast eile sellega, et ma elasin nööpidevaliku üle. tänu Evelinile. kujutage ette, et ma oleksin pidanud üksi valima nööpe. mina, Kadri. see Kadri, kes ei suuda poes jäätistki valida.
Evelin vaatas riiet, vaatas pärleid, vaatas nööpe ja vähem kui minuti pärast ütles, et etskae, see peaks sobima, tõmmates välja übervägevad nööbid. see tüdruk on osav ma ütlen teile.

täna oli mõnus päev. ülieriline. kool -> kodu -> Potter... arvatavasti oleks olnud loogiline see, et ma loeksin või oleksin lugenud selle täna lõpuni. aga ei, ma jäin magama. kujutage ette, ma jäin Potterit lugedes magama! mul on midagi viga. vähe sellest, et ma jäin magama, aga mul kadus järg ka ära, kuna raamat kukkus vahepeal maha. vanapaganaraibe noh!
aga ma tõestitõesti loodan, et ma leian õige koha kiiresti üles, sest et ma siiani tahan seda täna ära lõpetada.

pagan. ma avastasin jälle, et täna on homme juba. aganoh. ma saan ju kuupäeva muuta.


vaatasin pöffihunti täna. viimased saatejuhi sõnad: "Ja kes Pöffile ei lähe, sellel lõhkeb kodus radiaator."
õige ka minu meelest! (minul radikas ei lõhke, sest et ma lähen homme)

ma tegin täna kaks või kolm meetrit madallendu. uisutades ma maandusin ilusti põlvedel ja nüüd on suured sinikad, mis tegelikult pole veel päris sinikad, nad on lihtsalt punased. homseks on sinikad noh! ma eriti ei saa normaalselt kõndida. lõpuks harjub ära, aga alguses on põrgulik valu. aga noh, elab üle. kui see väike pisiasi kehkatunnist välja jätta, oli tänane tund läbi aegade parim, mis üldse olla võib. uisutamine jäähallis. nii-nii tore oli lihtsalt! meie klass on lihtsalt super minu meelest. jubedal kombel sai nalja ja jubedal kombel sai uisutada.

ma praegu avastasin, et selle kauni lennu eest sain ma kehkasse ühe viie juurde. haha!


matahanmatahanmatahanmatahanmatahanmatahanmatahanmatahan!
(arvake, kes sellest aru saab?)