gärri oli tegelikult hea. alguses ei tundunud nii hea, aga mida rohkem ma sellele mõtlen, seda paremaks see läheb. me jäime kuskil kolm minutit hiljaks ja siis oli juba kinos pime ja film peal. pimedas ma loomulikult komistasin teiste jalgade otsa. ja inimene, kelle juures ma maandusin oli vist keegi tuttav, nagu pärast selgus. igatahes. film oli hea! gärri ei saakski halb olla!

jubedalt kiiresti on aeg vahepeal läinud. ma käisin vahepeal orkestrilaagris noh. seal läks aeg veel kiiremini. ja noh, nädalavahetus sa ka siis veel kiiremini läbi. hull harjutamine. tegelikult ka! ma pole elu seeski nii julmalt palju järjest mänginud.

ma viisin täna raamatud raamatukokku tagasi. neid oli kokku seitse. võiks arvata, et ma olen jubedalt geniaalne kirjandushuviline nüüd, kuid ei. viis neist olid keemiaraamatud ja kaks olid päris raamatud. või noh, lugemisvara või nii. ühe lugesin läbi, aga Toomas Nipernaadis jõudsin alles kuskile kolmekümnendale.
ma olen igati flemaatiline inimene!
tegelikult see vist ikka ei olnud päris õige. ma vist kipun mõnikord vääääga kiiresti rääkima.
sori, gais!

uh. igatahes arvake, kes läheb homme Häärrrit vaatama?

www.ewertsundja.com ja jääge kuulama!

ma absoluutselt nõustun Eveliniga! bussid ja bussijuhid seebiks! (avtobussje na mõõlo - vanaisa kasvatuse vili). ma pole vist üle tüki aja nii palju ühe korraga vandunud. ja mul on praegu jube piinlik selle pärast. kujutan ette, et ma olin näost päris sinine tol hetkel. nii külmast kui ka vihast.

asi oli lihtsalt selles, et mina, kes ma olen tavaliselt jube suur hilineja ja bussist mahajääja, otsustasin varem minna bussipeatusesse, et kindlalt ikka varasema bussi peale jõuda. see oli kuskil kümme minutit enne poolt kuute õhtul, et kella kuueks ikka saksitundi jõuda.
ootan kümme minutit, ootan kakskümmendviis. siis tuleb buss (seesama buss, mis oli üle kahekümne minuti hiljaks jäänud) ja selle taga veel üks buss (see buss, mis oli üle kümne minuti hiljaks jäänud). mina kui vääääga taibukas inimene, otsustasin kepselda tagumise bussi peale, mis oli suur ja tühi. aga kuri bussionu pani nina ees uksed kinni ja hakkas esimesest bussist mööda sõitma. tegin suured silmad ja karglesin esimese bussi poole. see onu pani ka uksed kinni. vajutas gaasi põhja ja pani padavai Nõmme poole ajama. selle peale tegin ma veel suuremad silmad ja vihastasin nii hullusti, nagu ma pole elu seeski vist vihastanud. sellele aitas loomulikult kaasa fakt, et mu ketsid olid vihmast läbi imbunud ja olid nagu svammid mu taldade all. ma usun, et mu varbad olid vihmast niisama krõmpsus kui kreeka pähklid, kui ma oleksin neid tol hetkel näinud. mu saksofon oleks peaaegu tuule tõttu vihmaveeloiku kukkunud ja mu enda prillide klaasid olid nii jubedalt märjad, et ma ei näinud 85 protsenti maailmast. tol hetkel oli küll tunne, et.. ma ei hakka seda parem kirjeldama.
õnneks aga on mul olemas tore emme, kes ütles mu telefonikõne peale, kus ma vuristasin kõik kahekümneminutisündmused viie sekundiga ette, et ta kohe lendab. erialasse jõudsin ma ainult seitseminutilise hilinemisega.

pahh. ma tõestitõesti ootan aega, kus ma saaksin ise autot juhtida.

kell on praegu 23:27 ja ma vaatan õega arvuti taga filmi "Constantine". see on vist mingisugune futufilm. aga ma pole veel pihta saanud. sõsar läks praegu kööki endale juustusaia tegema, pakkus mulle ka, aga mul on kõht täis, sest et kaks võileivaollust on juba söödud ja tass kuuma ja jubemaitsvat kakaod on ka kõhu sees. ees on veel neli pralineekommi (kaks õele ja kaks mulle). no ma ei saa midagi parata, kui me jubedad šokohoolikust söödikud oleme.

nüüd tuli ta tagasi. õde ma mõtlen. ja viskas nalja selle üle, et kas ma mitte monitori peal olevast tolmukihist ei peaks rääkima. (huumor-huumor-huumor) :)
tsao. kolmveerand filmi on veel ees.

vahepeal ma avastasin, kui tore on šokolaadist noodivõtmeid teha ja oma nime kirjutada. šokolaadiga ma mõtlen. ja see tiramisu jäätis on endiselt hea.
tükk aega pole nii head šokolaadikooki saanud, kui ma sain Evelini juures. täiesti lõpp kohe. praegugi tahaks jubedalt seda. praegu, kui mul on kõht jubedalt täis.

homme on mul heliredelid. põrr ütlen selle peale. aga õnneks hindeid ei panda, A on parim/halvim hinne. seegi vähemalt hea. A nagu Arvestatud.

tükk aega mõtlesin, et midagi on imelikku siin arvuti taga olles. praegu mõistsin, et muusika oli puudu. (Stop This World - Diana Krall)





Liina tehtud noh!





(The Girl in the Other Room - Diana Krall)

ma praegu söön tiramisu jäätist küpsisetükkidega, mis muide on väga hea, kuulan head muusikat (Tori Amos - Wednesday) ja mõtlen, et peaks vist siiski homseks inglise keelt ka õppima. aga noh, kes ikka Tallinna endistest väravatest jutustada viitsib, niiet jääb ära..

nüüd sai jäätis otsa ja lugu muutus ka. Cake - Frank Sinatra. no igatahes on hea muusika!
muide, minge vara magama ja järgmine päev on sellevõrra parem.

Hokei, nüüd on asi nii kaugel, et uus ja veel jubedam veerand on peal. ja mu õde läks täna tagasi Tartusse ja homme tuleb vend. juhuu! tükktükk aega pole näinud. võib-olla see lihtsalt tundub mulle nii, aga noh, vahet pole, peaasi see, et ta on tulemas.

eile sain teada, et täna on saksa keeles kuskil kuuekümne sõna põhivormide peale töö. ja noh, need ei ole ausaltöeldes kõige kergemad asjandused, mida pähe taguda. täna lõppes asi siis nii, et enne tööd tegime seda tavapärast värki, kus kõik tõusevad püsti ja õpetaja küsib. see, kes valesti vastab, istub. ja noh, ma olin vist väga-väga õnnega koos, aga mul tulid kerged sõnad ja ma jäin viimasena püsti. siis ütles õpetaja mulle rõõmsalt: "Sehr gut, fünf. Auf Wiedersehen." Selle peale ei osanud ma midagi teha ega öelda, kuna šokk oli ikka väga-väga suur. seda seetõttu, et ma polnud jõudnud neid kõiki läbigi õppida. et nagu oma kümme sõna oli lõpust õppimata ja algus oli ka juba ununenud. igatahes. pikk ja tegelikult tühine jutt, aga mina pääsesin saksa keele tööst. point oli lihtsalt selles. ja noh, tunnist ka, sest kümme minutit pole mingisugune ajakadu. :)

Pahh-pahh

... kõmmutas mu ema need mantlid maapõhja. aga see on üleelatav.

minu suured ootused eilse õhtusega seoses ei läinud absoluutselt täide. ma sain lõpuks üpriski pahaseks. Ursulatest jäi keegi haigeks ja siis neid ei olnudki. häo sääd is dätt? selle asemel oli mingisugune bändiollus laval, kui kohale jõudsin. jah, bändiollus on selle õige nimetus, sest et see ei olnud kuulatav. teine "ma-ei-tea-mis-nimega-bänd-sest-nimi-oli-liiga-pikk" oli ka jama. lõpuks me tuiskasime Ireeniga üle tee Prismasse ja rüüstasime oma organisme rämpstoiduga üle pika aja. pärast seda oli süda paha ja ma luban, et ma enam ei taha tükk aega selliseid asju süüa.

täna tuli mu sõsar linna. juhu!

muide. kõik tegelikult peaks üldse eilse vormis olema, sest kell on juba homme. juba kaks tundi ja kuusteist minutit on olnud. praegu ma lihtsalt muudan kuupäeva ja kellaaja ära, sest et ma ei viitsi jamada terve teksti ülberkirjutamisega. väike vale ei tee paha. :)


igatahes varsti peaks magama minema. nähke head und!

ma leidsin lõpuks endale kaks ilusatilusat mantlit, mis ei olegi üüratult kallid. ma olen nagu õnnejunn. või noh, vähemalt olin. enam pole, aga see selleks. talvejalanõusid ikkagi ei leidnud. nendega on puuks noh!

ja muidemuide. ma sain alles eile teada, et mu õe bänd soojendab Tanel Padarit. õde nii muuseas mainis, et kuidas teised olid reageerinud selle uudise peale. mina olin loomulikul šokeeritud, et miks mina sellest varem teada ei saanud. aga noh, vahet pole miks. peaasi see, et








MINU ÕE BÄND SOOJENDAB TANEL PADARIT!


(kõhhkõhh)


varsti lõppeb vaheaeg ära. jube noh!

Seitse enterit kaks korda.

seal eurovisiooni 50 aastapäevakontserdil oli määdžik vöörd SAGAPO lugu ka esitatud. seda ainult kategoorias, kus oli vägev lavashow. mida loomulikult seal oli ka! ;)

eile, reedel, tegime makaronidest ingleid ja piserdasime kuldse värviga üle. väga vägevad tulid minu meelest. teised tegid mingisugused õmblemisolluseid. meie omad olid igatahes lahedamad.

muide, kui ühe korra kõht korralikult täis süüa, ei taha enam pool päeva midagi. :)