ma põlen uudishimust, sest evelin ütles, et tal on pruunid juuksed! ja ta ei näita pilti endast. on laps, noh. nüüd ta on üldse eemal, ehk läks sinki hammustama nurga taha, nagu ma ütlesin? aga ma tegelikult ei mõelnud seda tõsiselt.

ja homme tuleb ka, või noh, tõotab tulla, huvitav päev. eks hiljem annan ülevaate, kui vähegi viitsimist.

ja Tomi uusi prille tahaks ka juba näha!

kuhu jääb inimestes optimism? pärast midagi halba peab midagi head tulema. see on alati nii! ja seda ei tohiks unustada, kuigi ma ise olen tihti pea kaotanud ja mu sõbrad on mulle seda meelde tuletanud. veel on inimestes kadunud julgus. julgus välja öelda, mida nad tunnevad ja mõtlevad. minul ka näiteks.

mu tänane horoskoop ütles nii: "Su ümber on suvi, kuid südames tunned kevadet. Oled vist armunud, kuid sa ei taha endale seda tunnistada. Segaste tunnete ja sõnade periood." (Postimees)
vahva! :)

eile nägin ma bussipeatuses maailma armsaimat titekäejälge klaasil. seekord siis bussipeatuses paikneva putka klaasil. aga armas oli see ikkagi. vahva!
ma jumaldan väikeseid lapsi! :)

ja täna hommikul ma magasin nii hullusti sisse nagu ma pole kunagi maganud. 9:15 helistas õnneks Stina, kelle peale ma üles ärkasin. asi selles, et 9:30 pean tööl olema. jube torming. tormamine. vend aitas välja ja kihutas autoga kohale. ja ära viis ka noh. igatahes. jube algus kehvale päevale! ei soovita kellelegi!

eile oli mul puhkus. üks päev noh. täna oli jälle täielik töörügamine. vahva!

üks päev, see oli vist eile, kui mõtlesin, kas inimesed teevad võimaliku, et enda soove täita. mitte niimoodi, et jätaks kõik pooleli ja pühenduks oma unistusele, vaid niimoodi, et kui piisab mõnest sõnast, siis kas inimestel on piisavalt julgust ja tahtmist seda teha. või kui piisab mõnest väiksest teost. ise ma vist nii ei tee.

peale selle eelmise meeldiva avastuse ma avastasin veel seda, et maksimum pildisuurus võib olla 50kb. jube noh, ühesõnaga, see ei sobi. või tegelikult oleks kolme sõnaga õigem öelda. ja noh, nüüd ma ei viitsi enam sellega jamada, niiet jätkan oma mul-pole-pilti staatuses.

täna ma sain tööl hispaania keeles selgeks lause: "Pilet maksab 45 krooni." üks sõna kipub alati ununema, aga sekund mõtlemist ja siis on kõik klaar nagu kristallselge allikavesi.

pärast tööd käisime tuttavate juures, kus ma sain soome keele kiirkursuse. õppisin kolm lauset ära, mis on mu ameti juures hädavajalikud. pileti hinna, pileti õigesti asetamise ja pileti löömise kohta. keeled tulevad niikui ludinal.


ja üleüldse oli täna lihtne päev, ainult viiskümmend kolm külastajat!

ma just avastasin, et siia profiili saan ma oma pildi siis panna, kui mul on formaat mingil lingil ära märgitud. tegelikult seda ma avastasin varem, aga praegu avastasin seda, et kui ma panen siia mingi pildi, siis seal lingis on formaat ära märgitud. niiet gess vatt?

täna oli esimene ametlik tööpäev. palka sain rohkem kui eelmine kord. täpselt üheksakümnele inimesele seletasin ära, kuidas piletit teha ja kui palju see maksab. väsitav tegelikult, aga samas hea, et töötan päeva, töötan kaks ja raha tuleb aina rohkem ja rohkem juurde! :) esimesed palgad lähevad arvatavasti, või noh, päris kindlasti, ema võla kustutamiseks. edasised seitse-kaheksa palka potsatab juba mu enda kukrusse.


ja nüüd naerge ennast herneks selle pildi üle!

ma avastasin, et mul on parema käe neljandal sõrmel sünnimärk. selline pisike ja asub allpool. jõle vahva. ja tegelikult on mul selja peal palju sünnimärke. väga imelik. ja kaela peal on ka.

folgi ajal sain ma viimasel õhtul väga kobedalt naerda. väga naljakas oli lihtsalt. loomulikult hakkas unetus, folk ja puberteet ka pähe ja kõik naljad tundusid kümneid, kui mitte sadu, kordi naljakamad. liiga naljakas, et meenutada. õhtul, kui kodu poole läksime sai meie murelist vokaalpänd. peaaegu. kõik mängisime/laulsime oma osi häältega. varsti teeme duubelalbumi ja saame kuulsaks ja lähme folgile esinema!

rongis tuli ka hiilgavalt palju uusi ideid uute lugude jaoks. ühe pealkirjaks saab igatahes tõrõmp (inspireerituna häälest, kui rong sõidab rööbaste ühenduskohtadest üle). ja rongisõit oli üldse vahva, mis sellest et kõik vagunid olid puupüsti täis ja me pidime püsti seisma esimesed pool tundi meie kolmetunnisest reisist, aga tore oli ikkagi. see oli veelgi parem, et pärast tänu tutvustele istuma saime!


niiet kõik rongidesse tutvusi soetama!

folk oli vahvamast vahvam. muie tuleb alati suule, kui sellele mõtlen. me mängisime koos Yopiga hullunud fänne ja tegime koos Valkyrien Allstarsiga pilti. Pisi oli fotokaga. pärast karjusime ja tantsisime lava ees. muid häid lauljaid oli ka. lihtsalt võimatu oli valida kuhu minna ja kuhu minemata jätta. viimasel õhtul tantsis Pisi ennast pingi alla. mitte kraadide tõttu, vaid ta lihtsalt koperdas oma voogavasse ja maani ulatuvasse seelikusse. siis oli kõigil lõbu laialt. seelik oli kadestamisväärselt ilus muuseas. pits oli ka.

kõik oli lihtsalt liiga suurepärane!


ma sain veel sellise asja teada, et mu vend, toosamune tuubamängija, sai Hansapangalt stipendiumi. ainuke õpilane akadeemiast! liialt tore!

Folk!

ma olen praegu Viljandis, Pisi vanaema ja vanaisa juures ja olen arvuti taga. siiamaani on kõik väga-väga tore olnud. vapustavad kontserdid ja veel suurem melu. siin on ni-nii palju esinejaid, keda tahaks samal ajal kuulama-vaatama minna, aga aega jätkub ainult ühe jaoks, niiet valikute tegemine on tegelikult raske. ma nüüd pean tõttama, sest hõigati lõunale.

sii juu suuun!

ai keim tu sei guudbai. pärast folki lähen veel korraks tartust läbi, õega sinna ülikooliasju ajama.
olge toredad!


ja nüüd.. folgileeeee!!!