mõtlesin, et kuna on imeilus pühapäeva pärastlõuna, lähen teen väikese jooksu lähedalasuvas pargis. kuna aga olen kadri spetsiell, siis suutsin leida selle ühe ja ainsa herr Õunapabula, kes raja paremas servas samuti oma pühapäevast jalutuskäiku nautis, ning talle peale astuda - väänasin oma parema jala jälle välja. WIN!
asja bright side on, et sain teada, et mu eestikeelsete vandesõnade hulk pole nende paari kuu jooksul vähenenud.
k.
1 kommentaar:
ma ei tea kas ma olen õel, aga see oli tõesti hirmnaljakas postitus. :D naersin herneks
... reaalselt ettekujutamas õunapabulat rikkumas kadri ainukest jooksukest kahe aasta jooksul.
aga tegelikult on jalast kurb, pai talle.
Postita kommentaar